Lähme täiskäigul kevadele vastu

Lumeväljal võib proovida harutada jälgede virvarri ja ehk vaatab mõne jäljerea lõpus otsa väike hiir või sootuks pulmi pidav rebane. Foto: Karl Adami

Hetkedel, mil ­päikesevalgus paksu korbaga mändideni küünib, tekib kevadetunne. Seda süvendavad lõõritavad rasvatihased ja kuuskedelt potsatavad lumemütsakad. Puu najale nõjatudes jälgin kissis silmi puuseeni, millelt suisa niriseb vett, ja nii mõnessegi paika tekivad sooja päikese ja külmataadi koostöös jääpurikad. Isegi kui lumi kataks puud paksu lumekasukaga ja väljas pauguks pakane, näitab päike, et täiskäigul on võetud suund kevadele.

Päikest jagus möödunud näda­lasse omajagu ja erilisena jäid meelde mitmel päeval nähtud halod. Need ei olnud minu elu esimesed, kuid ükspäev selgesti eristunud multihalo pani mind üle pika aja kaamerat haarama, et haruldast nähtust jäädvustada. Taevas võis näha nii 22- kui märksa haruldasemat, 46kraadist haloringi. Seda kõike vürtsitasid veel mõlemal pool päikest paiknenud päikesekoerad. Samuti olid esindatud ülemine puutujakaar, seniidikaar, Parry kaar, horisondiringi fragmendid. Päris iga päev niisugust looduse loomingut ei kohta.