Tarraste suvila oli nagu laskemoonaladu

Mikk Tarraste saabumas Pärnu Kuninga tänava kohtumajja. Foto: Mailiis Ollino

Hiiglase kasvu mõrtsukas Mikk Tarraste, käed raudus ja seljas pikk valge kampsun, sammub pärast teisipäevast puhkepäeva ühes sinises mundreis saatjatega taas Pärnu Kuninga tänava kohtumaja suurimasse saali, jälgimaks kivinäoga, kuidas prokurör tema kuritegude kohta tõendeid esitab.

Nii nagu esmaspäeval jälgib avaistungil mõrvad ja mitme inimese vigastamise omaks võtnud 33aastane mees nüüdki prokuröri juttu vankumatu rahuga. Aeg-ajalt kergitab ta kulme, kibrutades samal ajal otsaesist. Mõnikord liigahtab sellal nahk tema kiilaneval pealaelgi.

Vahepeal nõjatub Tarraste süüpingis ettepoole, enamasti just siis, kui süüdistaja Gardi Anderson näitab seinal suurel teleril fotosid kuriteopaikadest ja sealt kogutud tõenditest. Niisama suure huviga jälgib tapja paar päeva varem kiirreageerijate rinnakaamerate jäädvustusi muidu äärmiselt rahulikku maakohta ootamatult tekkinud “sõjatsoonist”: südamemassaaž elutuna lebavale mootorratturile, kiirabiautos lohutamatult nutvad haavatud lapsed, neist üks ­juba uinumas, õues selili maas nende hinge vaakuv vanaema.

On kolmapäeva hommik. Anderson jätkab kohtule tõendite esitamisega sealt, kus ta avaistungil pooleli jäi. Kõigepealt kirjeldab ta üksikasjalikult hukkunute ja Tarraste teiste ohvrite vigastusi. Need olid ellujäänutelgi rängad. Arstid on kinnitanud, et haavata saanud kolme- ja viieaastane poiss poleks arstiabita ellu jäänud.

Kui Tarraste, käed üleval, 7. juunil veidi üle poole tunni pärast südaööd politseinikele vastu kõnnib ja end üles annab, tal relvi enam pole. Püstol ja automaat lebavad tema Kopli talu terrassil korrapäraselt pingil. Relvad on laetud, ametnikud laevad need tühjaks. Sealsamas on must seljakott kuue salvega, neist pool padrunitega. Laskemoona leidub kotti pakitud karbiski.