P, 27.11.2022

Kohtusaalis kõlas esimest korda Lihula mõrvari versioon juhtunust: Tarraste andis alla, sest kartis, et ta lastakse maha

Täiendatud: Tarraste pidas aastaid päevikut
Lauri Habakuk
, tegevtoimetaja
Kohtusaalis kõlas esimest korda Lihula mõrvari versioon juhtunust: Tarraste andis alla, sest kartis, et ta lastakse maha
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12
Mikk Tarraste istungi eel nõu pidamas oma kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaaga.
Mikk Tarraste istungi eel nõu pidamas oma kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaaga. Foto: Urmas Luik

Mõrtsukas Mikk Tarraste on uurijatele väitnud, et kui ta oli 6. juuni õhtul Lihula lähistel autoga kraavi sõitnud, hüüdis tema lähedal seisma jäänud mootorrattur: “Seis, tulistan!” Žigulit, kus istusid vanaema, vanaisa ja kolm lapselast, pidanud ta aga politseiautoks.

Esimest korda avaldati Tarraste versioon juhtunust, alustades ajast, kui ta maakoju saabus, ja lõpetades tema kinnipidamisega.

Tarraste sõitis Tuudile suvekoju 5. juunil. Ta võttis kaasa oma relvad, kuna plaanis minna lasketiiru. Talle meeldis tiirus käia, kuna see lõõgastas teda. Ta läbis koolitust, kus õpetatakse relva käsitsema.

6. juuni hommikul ärgates tundis Tarraste peavalu. Tal oli pohmell. Üksvahe jõi ta paar pudelit veini, misjärel heitis uuesti magama. Kui ta ärkas, pidas ta end kaineks ja nii otsustaski poodi sõita.

Enne Lihula Olerexi jõudmist hilines Tarraste enda väitel parempöördega, mistõttu põrutaski üle ohutussaarte ja haljasalade teenindusjaama. Ta polevat arugi saanud, et seal kahte autot rammis, küll märkas ta mõra klaasis.

Nüüd tajus Tarraste ohtu, et temalt võetakse nii juhi- kui relvaluba. Mõlemad olid talle aga äärmiselt olulised. Kuna ta ei näinud kedagi, otsustas ta lahkuda. Ta võttis suuna tagasi oma suvekoju Kopli tallu. Auto oli halvasti juhitav. Nii ukerdas ta autoga teepervel, vahepeal kündis Subaruga põldu.

Tarraste on uurijatele väitnud, et kui ta lõpuks autoga külili kraavi maandus, hüüdis tema lähedal seisma jäänud mootorrattur: “Seis, tulistan!”

Märksõnad
Tagasi üles