Murelik vanem lapse trennivõimalustest: Mida viirus ei võtnud, selle võtab Pärnu spordikeskus

Jaan Allik kardab, et enne lahenduste leidmist jõuab lumi ära sulada ja lapsed Munamäe korvpalliväljakule treenima minna. Ent tema arvates leidub kiirem lahendus. Foto: Mailiis Ollino

Ei saa salata, et hullumeelne taudiaasta on viinud suurema osa minu pere meelelahutusvaldkonnaga seotud sissetulekust. Sellest hoolimata oleme teinud kõik, mis võimalik, et meie pere 13aastane korvpallipoiss saaks oma lemmikalaga võimalikult palju tegelda.

Kevadel pidime korduvalt põgenema Pärnu Lastestaadionilt linna korrakaitseteenistuse ja isegi politsei eest. Õnneks pakkusid head sõbrad meile kasutamiseks eraväljakut, mille kinnipanekuks jäid linna käed lühikeseks.

Kui möll sügisel jälle käima läks ja grupitreeningud sisetingimustes keelati, müttasid korvpallipoisid pimedas Rannapargis ja tegid üldkehalist ettevalmistust. Siis pääsesid nad vahepeal jälle viivuks saali, aga nüüd on ees taas individuaaltrennide määramata pikkusega periood. Kuni selle aasta alguseni oli kossupoisil individuaaltrenniga lihtne: uurisid aga välja, millal Pärnu spordihallis mõni korv vaba, läksid ja tegid trenni. Kasutada sai Pauluse korvpalliklubi projektiraha eest soetatud viskemasinat. Kui Pärnu spordihall oli hõivatud, sai alati Johan Kärbi lahkel loal Pauluse hallis trenni teha – peaasi et elektrit ja vett ei raiska.

1. jaanuarist alustas aga täie rauaga tööd Pärnu uus spordikeskus, mis praeguse seisuga tähendab, et kui tahad spordihallis ühele korvile peale visata, maksa 12 eurot tunni eest. Seda hoolimata sellest, kas oled kohalik noorsportlane või Eesti koondislane.

Olgu, kuni grupitrennid olid veel lubatud, klappisid poisid kolme-nelja peale selle raha ja said oma nädalavahetuse trennid tehtud. Nüüd aga ootab ees nädalane koolivaheaeg, mida on alati saanud kasutada maksimaalselt, tehes mitu trenni päevas. Grupitreeningud on keelatud, aga omaette või koos treeneriga saab sees siiski trenni teha.

Selgub, et ainus hind, mille iseseisev korrigeerimine on Pärnu spordikeskuse pädevuses, on spordirajatistes müüdava veepudeli oma.

Loomulikult on Pärnu spordihalli palliplatsid nüüd pikemat aega tühjad, hall ise aga avatud ja inimesed tööl. Kuna selle halli hinnakirjas puudub pallisaali individuaalse kasutamise teenus, siis hinnakirja kohaselt peaks üksi trenni teha sooviv korvpallipoiss maksma hommikul tunni eest 12 ja pärastlõunal 24 eurot. 36 eurot päevas!

Kuna 24. veebruaril on Pärnu spordihall ilmselt riigipüha tõttu suletud, korrutame 36 kuuega ja saame tulemuseks 216 eurot. See on pisut suurem summa kui ma nelja kuu eest Pärnu korvpalliklubile trennide eest maksan. Kas ma jõuan sellist summat nädalase saalikasutuse eest praegu maksta? Kahjuks mitte.

Helistasin hiljuti nii spordikeskuse juhatajale Riho Tipule kui ka linna spordinõunikule Maarja Tammaile. Ütleme nii, et nad kuulasid lapsevanema ja noorsportlase mure ära ja tõenäoliselt mõistsid seda, aga lahendust pakkuda ei suuda. Selgub, et ainus hind, mille iseseisev korrigeerimine on Pärnu spordikeskuse pädevuses, on spordirajatistes müüdava veepudeli oma. Kõigeks muuks on vaja linnavolikogu otsust.

On selge, et enne kui see otsus tuleb ja vastav muudatus hinnakirja tehakse, sulab õues lumi ära ja noorkorvpallurid saavad juba Pärnu rotarite rajatud Munamäe väljakul trenni teha. Lastestaadionil ilmselt ei saa, sest tõenäoliselt on see talv sealse kossuplatsi lõplikult amortiseerinud.

Ometi leidub lihtne lahendus. Pärnu spordihalli hinnakirjas on teenus “garderoobi kasutamiseta jooksuraja kasutamine”, mis maksab kaks eurot (aega pole isegi määratud). Koos garderoobi kasutamisega maksab sama teenus neli eurot. Ehk oleks taudiajast tingituna kaheeurose tunnipiletigagi võimalik pallisaalis harjutada? Või ühel platsipoolel? Iga palliväljakult sunniviisil eemal oldud nädala tõttu kaob üks noorsportlane nutimaailma. See on paraku reaalsus.