Täna tähistab 70 aasta juubelit sidemängija Avo Tasane, kes paljude arvates oli omal ajal parem mängujuht kui legendaarne Vjatšeslav Zaitsev.
Avo Tasane 70: Võrkpall oli kunagi eluküsimus
Pärnust pärit Tasane meenutab võrkpalliliidule oma poisipõlve kui meeletu õhinaga sportimise aega. Suviti harrastas ta süstasporti ja tuli kohalikel võistlustel kahel korral kolmandale kohale. “Alati, kui sellest räägin, lisan, et kokku oligi kolm osalejat,” muheleb juubilar ja lisab, et võrkpalli juurde tõi ta kehalise kasvatuse õpetaja, kes suunas ta Johannes Noormäe treeningule.
“Alguses tegingi suvel süsta- ja talvel võrkpallitrenni, aga hiljem jäi süstasport kõrvale,” ütleb ta ja räägib, kuidas ta Tallinna spordiinternaatkooli (TSIK) vanas võimlas kaheksa linna turniiril jäi silma Eesti noortekoondist juhendanud Raimund Pundile. “Noormägi pani mu põhikuuikusse ja nii kui mulle tõsteti, lajatasin kas maha või panin täiega seina,” meenutab ta muigvel sui ja lisab, et ta siiamaani imestab, miks Noormägi teda sellise hüpliku mängustiili pärast küll pingile ei kutsunud.
Noorteklassis ei tahtnud Tasane sidemängijarollist kuuldagi, ka hiljem löönuks ta parema meelega hoopis nurgast palle maha. “Küll mulle meeldis rünnata, ise ka ei saa aru, kuidas see mul nii hästi välja tuli, aga kuna põlved hakkasid valu tegema ja kasvu oli kõigest 186 sentimeetrit, oli mõistlik sidemängijaks hakata,” pajatab ta.
Mured valutavate põlvedega on punase niidina läbinud ta karjääri ja küllap just need tervisehädad takistasid teda hiljem maailma absoluutsesse tippu jõudmast. “Tegin ise meeletult trenni, sidusin liivavöö endale ümber ning jooksin ja tegin hüppeid. Küllap selle nahka põlv läkski.”
Zaitsev või Tasane – kumb oli parem?
Samal ajal oli Pundi juba kutsunud andeka Pärnu noormehe spordiinternaatkooli. “Pundi tuli meile mesijuttu ajama, et tulge kõik TSIKi, teeme spordiklassi ja saate ka välismaal käia,” mäletab Tasane ja lisab, et need argumendid tõid ta pealinna.
Tasane tunnistab, et ei kahetse pealinna kolimist. “Enne TSIKi minekut oli mul pea laiali otsas, aga seal oli kõva režiim ja ka minu õppimine läks paremaks,” märgib juubilar.
Et Pundi oli TSIKi füüsika- ja matemaatikaõpetaja, tuupisid poisid isegi pikkadel rongisõitudel Tallinnast Moskvasse vagunis reaalaineid. “Pundi kirjutas salvrätikutele ülesandeid, mida lahendama pidime,” meenutab ta.
Just Pundi ajal hakkas Tasane rohkem sidemängijarolli täitma, olles selles nii osav, et toona Nõukogude Liidu juunioride koondist juhendav Vjatšeslav Platonov kutsus ta tõusva tähe Vjatšeslav Zaitsevi ning Vladimir Ulanovi kõrvale koondise sidemängijaks. 1969. aastal Tallinnas peetud EMilt jäi ta vabatahtlikult eemale. “Platonovil oli vaja üks mees maha jätta, tõstsin koosolekul käe, et mina jään – põlv tegi meeletut valu,” nendib ta. EMil osales eestlastest vaid Uno Tiit.
Küll oli Tasane kohal kaks aastat hiljem Hispaanias EMil, sedapuhku koos teise eestlase Viljar Looriga. Noormehed naasid Tallinna, kuldmedalid kaelas. Tõsi, enne EMi saatis Platonov Tasase Moskvasse haiglasse, kus ta putitati ikkagi mänguvormi, ent see oli ajutine kergendus.
“Vigastused võtsid psüühiliselt läbi”
Spordisõbrad on hiljem spekuleerinud, et kui Tasane ei oleks põlvedega kimpus olnud, olnuks ta sidemängijana parem ja andekam kui hilisem superstaar Zaitsev. “Nii ma küll öelda ei julge,” jääb juubilar tagasihoidlikuks, kuid möönab, et kolm põlvelõikust jätsid jälje ja tema tõelised võimed jäid kahtlemata avamata.
“Eelkõige võtsid need pidevad põlvevalud mu psüühiliselt läbi – meeletult tahtsin teha, aga no lihtsalt ei saanud,” tunnistab ta.
Kutset Nõukogude Liidu koondisse ei saanud Tasane enam kunagi. Ta lõpetas tippmängija karjääri 1979. aastal Nõukogude Liidu kõrgliiga üleminekumängudel Riias, kus ta 40kraadise palavikuga mängides oli tunnistajaks meeskonna langemisele esiliigasse. Oma karjäärile tagasi vaadates tunnistab ta, et tõenäoliselt oli tal ründajatest kõige parem klapp Peeter Kaisiga.
1992. aastal suundus Avo Tasane vana võrkpalluri Einar Leesi kutsel USAsse, kus töötas ligi 15 aastat Portlandis eri kohtadel, muu hulgas tegi printeritele mehhaanilisi osi. Ameerika-perioodi meenutab ta väga sooja südamega. 2007. aastal kodulinna Pärnusse naastes töötas ta spordimees Vambo Talu kutsel kohalikus spordihallis väljakumeistrina.
Juubilar jälgib tänini võrkpalli teleri vahendusel üsnagi tähelepanelikult ning elab kaasa meie rahvusmeeskonnale ja -naiskonnale. Karjäärile tagasi vaadates ütleb ta mõtlikult, et tippaegadel oli võrkpall eluküsimus.
“Andsin endast kõik, aga kui põlv pidevalt valutab, tuleb selline lootusetuse tunne. Kui mõni mees vaatas, et ma ei viitsi mängida, siis nii see ei olnud,” tõdeb Tasane.