Mart ja Tiina Tõnismäe purjetavad loomelainel

Foto: Urmas Luik

Tiina ja Mardi Vana-Pärnu kodu meenutab salapärast muinasjutulist Saksa stiilis jahimajakest: sinna kuuluvad rikkalikus segastiilis kaminahjudega eluruumid, aed koos rõdurinnatiste, käänuliste jalgteede, faasanite ja jänestega ning lahke pererahvas.

Pole ka ime, sest Tiina ja Mardi elu on tulvil fantaasialoomingut ja pidevaid ettevalmistusi mõneks järjekordseks ürituseks-etteasteks.

Mart Tõnismäed teavad kõik: Pärnu linnas pole ühtki suuremat sündmust, kus teda ei leiaks, maskeerununa kas piraadiks, keskaegseks pürjeliks, supelsaksaks, õuenarriks, kevadjäneseks, jõuluvanaks või kelleks just tarvis. Tema abikaasa Tiina on väsimatu taustajõud – nii ta ennast tagasihoidlikult nimetab. Butafoori ja kujundajana valitseb ta võluri kombel esemete maailma ja on valmis nii kõige tavalisematest kui tavatumatest asjadest ajastute hõngu või konkreetse ürituse meeleolu looma.

Pika abielu saladus

Et alatasa igasugu rekvisiite tarvis läheb, on kogu Tõnismäede majapidamine omamoodi oskuslikult paigutatud rekvisiitide ladu koos koheva sabaga kassi ja targa papagoiga puuris. Külalisi võtavad vastu keskaegne muusika, samet-kuldsed kohvitassid ja Tiina enda küpsetatud küpsised.

Vana-Pärnus käib paljudes peredes ajaarvamine enne ja pärast uputust. Tõnismäede oma kätega rajatud kodusse koliti pärast uputust. Kuni selleni elati aastaid vanas hoovimajas, kus meri 2005. aasta jaanuaris aknalaudadeni ulatus. Uputuse aegu oldi mõni aeg koguni kodutud, sest maja ei olnud veel päris valmis. Uus häärber oma kõrgete põrandatega on merekindlam. Asjad käivad selles majas nii, nagu naine ütleb.

Õu seevastu on Mardi pärusmaa. Puutöömees on rajanud sinna imedemaa lapselaps Karolini rõõmuks. Sõna tõsises mõttes leidub seal salajasi peidukohti ja looduslikult kujundatud toakõrgune avar võrkpuur, kus teineteist segamata elutsevad faasanid ja küülikud. Faasanid on Mardi silmaterad. Kindla hierarhia ja värviliste sulgedega linnupesakonna käitumist on põnev ja rahustav jälgida. Küülikuid valitseb Tiina ning ilukanadega jändab tema ema.

Vaatamata sulelistele lemmikutele, on Tõnismäed väga liikuvad, nad on palju kolinud ja rohkesti reisinud. Avastanud maailma nii koos kui eraldi. Kui kaugemale ei jõua, viskavad kompsud autosse ja teevad Eesti tuuri, et otsida põnevaid ja inspireerivaid kohti.

Koos on paar elanud üle 30 aastat. Mis on 31 aastat püsinud abielu saladus? “Tahe, austus ja usaldus, sest väga lihtne on lahku minna,” pakub Tiina. “Ja vastastikune austus. See väljendub väikestes ja suurtes asjades. Kuni hoolid, on lihtne.”

Tiina on naine, kellele kodu on elus esikohal. Kui kodus on kõik korras, saab töödki teha.

Mart usub, et kodu ja pere on tagala ja baas, mille najal käia ja olla. See on pesa, kust mees oma hingejõu saab.

Tiina on põline pärnakas, kasvanud ja elanud Vana-Pärnus ning siinsetest oludest ainult ajutiselt ja õpingute pärast lahkunud. Ta on lõpetanud Koidula gümnaasiumi – selles majas, kus praegu tegutseb Vanalinna põhikool.

Naine töötab Pärnu Kunstide majas, kus juhendab lastestuudiot ja õpetab lavakujundust, tema paljude taustategevuste hulka kuuluvad ürituste ja etenduste kujundused ja kostüümide õmblemine. Ideed sünnivad lambist ja laest.

Tiina kujundatud on Pärnumaa laste ja täiskasvanute laulu- ja tantsupeod, hansapäevad, avalikud noortemuusikalid ja tantsulavastused. See tähendab kujunduste kavandamist, teostust ja lõpuks ülespandu koristamistki.

“Teen küll kunstnikutööd: lavakujundusi, ruumide sisekujundust ja aedade kujundusi, aga päris kunstnikuks ma ennast nimetada ei söanda. Olen kunstnik-kujundaja,” ütleb perenaine. Olgugi kasvult pisike, sobivad talle omapärased ja jõulised ehted. Tiina naerab selle tähelepaneku peale ja lisab, et lavaetikett ei luba üle seitsme ehte korraga kanda. No tema püüab piirduda kaheksaga.

Ameti poolest Pipi

Tiina on linnapreili ja Mart maapoiss Surjust: üks mere ääres kasvanud, teine sisemaal. Keskkoolis sattusid nad juhtumisi ühte klassi, vana Koidula kooli viimasesse lendu. Kümnendas klassis korraldatud klassis missi ja misteri valimised, kus Tiinast sai miss ja Mardist mister.

“Klassivend otsustas meid kokku laulatada ja meile okastraadist pärjad pähe suruda. Kõik karjusid “kibe” ning meie põgenesime teiste eest koridori, kus lubasime, et suudleme, kui teiste silma alt välja saame,” meenutab Tiina muiates.

Pärast keskkooli läks Mart õppima Tallinna, Tiina Viljandi kultuurikooli klubiürituste lavastajaks. Lahusolek viis neid aga veel rohkem kokku ja 1981. aastal paar abiellus.

Kultuuritöötaja Tiina Tõnismäe karjääri pikem peatükk algas Audrus karusloomakasvanduses ja tähendas üritusi, näiteringi ja nukuteatrit lastele ning ühiseid teatrikülastusi.

Otseloomulik oli igaks peoks kaunistada-kujundada saal ning omaette ametiks ei osanud Tiina seda veel pidada. Pidevalt oli vaja abikaasalegi kostüüme leiutada-valmistada. “Nõuka ajal tuli kõik ise õmmelda, nii kostüümid kui kogu pere seljariided,” meenutab naine ja tunnistab, et tegelikult see talle vastukarva ei olnud. Tiinal ja Mardil on poeg ja tütar Siim ja Triin ning tütretütar Karolin.

Iseseisvuse alguses kutsuti pereisa juhtima Tallinnas vast loodud Von Krahli teatrit. Tiina juhatas samas majas Eeslitalli baari.

Tallinna elu ei kestnud kaua, ehkki oli tihe, huvitav ja paisul uutest kogemustest. Noored vanemad olid kartmatud ja praegu on Tiinal natuke kõhegi meenutada, kuidas nende nelja-aastane poeg õppis üksi linnas trammiga sõitma. Tallinna periood kestis aasta, sest Mardile pealinna elu ei sobinud.

Kodulinnas tagasi, pidas Tiina toonase õpilasmaja all Segasumma suvila baari, kus oli kehastunud Pipiks.

Tiinal on lopsakad ja võimsad juuksed – patsi punutuna hoiavad need end püsti nagu traadiga. Tiina kujundas ruumi, teenindas, toitlustas, isegi tema tööraamatus seisab ametinimetusena “Pipi”. Samal ajal tegi ta juba kujundusi baaridele, kauplustele ja sekka mõne kodu.

Et õpilasmaja (praegune Kunstide maja) direktor oli kutsunud Tiinat juba mitu aastat koolieelikuid õpetama, lõpuks nii läkski. Energiline naine alustas laste loovusringiga ja oli isegi üllatunud, kui hästi tal see töö välja kukkus. Seda tööd teeb Tiina tänini: arendab Kunstide maja lastestuudios koolieelikuid ja esimese klassi lapsi käelises tegevuses. Viimased neli–viis aastat on õpetanud kunstikalduvusega noortele ka butafooriat ja lavakujundust. “Tundsin, et pean oma järelkasvu peale mõtlema,” põhjendab ta. Nii on juhtunud, et Tiina töö ja hobi käivad alati käsikäes.

Mees nagu Hunt Kriimsilm

Mart on omamoodi pioneer, kes toonud riiki ja Pärnusse palju meeliülendavaid ettevõtmisi. Küll skandinaavlaste eeskujul, on tema algatatud 1994. aastast saati siingi toimuvad suvelõpu muinastulede ööd koos tuleskulptuuridega. Mardi mõtte toel elustusid siinse Seegi maja õuel 2003. aastal keskaja päevad. Tõnismäe oli mees, kes 11 aastat tagasi üksinda jõuluvanakostüümis Rüütli tänaval jalutas, pakkudes välja korraldada jõuluvanade konverents.

Mart on rahul, et tema sünnikodu on Viljandimaal Mõisakülas. Nii kannab ta vahetevahel südamerahuga Mulgi kuube ja nimetab end mulgiks. Tõnismägede mehed on kõik kõrget kasvu. Surju poisina valis Mart põhikooli lõpetamise järel tulla Pärnusse Koidula kooli, sest just sel aastal avati siinses teatris draamastuudio, mis sellest, et lapsepõlveunistus oli tal saada hoopis metsaülemaks.

Elutee kulges pärast keskkooli aga nõnda, et riiklikus konservatooriumis ei olnud aastal, mil Mart abituuriumi lõpetas, vastuvõttu, ja et Vene sõjaväest pääseda, viis ta koos sõbraga dokumendid pealinna pagarikooli. Soe toit oli aastaks kindlustatud. Nii saadab Mart vahel abikaasa köögist minema ja toimetab seal ise. Mitmekülgsel mehel ei jookse ükski oskus mööda külge maha.

Pagarikooli lõpetasid noormehed kiituskirjaga. Konservatooriumisse lavakunsti erialale seejärel pääseda ei õnnestunud, küll aga pedagoogilisse instituuti kultuurharidust õppima.

Kooli lõpetamise järel suunati Mart Sauga kooli, kus ta andis geograafiat, füüsikat, inglise keelt, poistele tööõpetust, oli pioneerijuht. Mõne aja sai Mart koguni Pärnus komsomolitööd teha, kuni Ingo Normet tal nööbist kinni võttis ja noomides teatrisse tagasi tõi. See oli 1980ndate lõpus.

“Minu maailma ja mõtteviisi suur kujundaja on Pärnu teatri draamastuudio. See oli Ingo koolitus. Ta tõi meid õpetama Eesti teatriteadlasi ja õpetlasi. Stuudiotunnid olid rangelt viis korda nädalas neli tundi jutti,” meenutab Mart.

Ehkki ametlik töö teatris oli Mardil administraatori amet, tähendas see ka väiksemaid ja suuremaid lavarolle. Neid on tore meenutada, ent heledaim teatrihetk mehe eluloos on suvine gigantlavastus “Mahtra sõda” Raplamaal Mahtras ja Võllamäe Päärna roll.

See oli uute alguste aeg: Mart tegi Herbert Murdiga “Fiesta” festivali ja Peeter Jalakaga “Baltoscandalit”.

Jalakas meelitas Mardi koguni Von Krahli teatrit juhtima, ent pealinn jäi kuidagi võõraks, Pärnu tundus kodusem ja peregi oli koos. Mart tuli uuesti Endlasse, sedakorda valgustajaks, ent põikas siis kaheks aastaks metalli kokkuostufirmasse Emex suuremat raha teenima. Mart ütleb, et metalliäri keskkond hakkas tal pikapeale hinge pitsitama ja vaatamata heale sissetulekule, ei pidanud vaim sellele elule vastu. Mõnda aega oli ta Pärnu maakonna kultuurispetsialist, nüüd juba aastaid Kunstide majas eri rollides, praegu kunstiline juht. Organiseerides ja lavastades.

Ühine hobi

Tiina innustusel alustas Mart juba instituudi ajal pulmaisaks käimist – koos suvepäevade ja sünnipäevade juhtimisega tuleb neid õhtuid ligemale tuhat. “Nüüd ma enam ei taha seda tööd teha. Aga see andis mulle suhtlemisvabaduse, julguse, enesekindluse, oskuse lõbustada võhivõõraid,” nendib Mart.

Mart kannab kaelas väeehteid, Austraaliast pärinevat käbiseibi ja tulepäikese ratast. Ta räägib, et metsnik tema hinges pole kuhugi kadunud. Käib tihti metsas uitamas ja puudega juttu ajamas. Tunneb linde ja loomi, unistab talust, kus võiks pidada kitsi, hobuseid ja lambaid. Käib täiskasvanud pojaga kalal, selletarvis osteti isegi paat. Tiina hoiab Marti vahel tagasi, sest muidu läheks mees oma ideedega ülekäte.

Asi, mis mõlemat köidab, on ühine tore hobi: keskaeg. Esmalt jõudis selleni Mart. Kuuldes keskaegset muusikat, lugedes või läbi elades selle ajastu lugusid ja tavasid, ärkab mehes loomeind. Keskaeg sobib, on omane ja erutav-rahustav ühekorraga ning meelitab reisima.