Isabell Maripuu: "Te tundute hea inimene olema, palun rääkige minuga!"

Kauplusest väljuma hakates märkas Isabell Maripuu, et üks  eakas proua ei saa kuidagi oma ratastel kotti ukse vahelt läbi. “Aitasin teda ja olin valmis lahkuma, kui ta tänas mind ja palus veel abi,” kirjutab ta. Foto: Tairo Lutter

Kui tunned, et ei jaksa enam vait olla, siis kirjuta, selleks oledki ju tähti õppinud. Matemaatiku pea muudkui kalkuleerib, mida ja kuidas teha, et luua selles viirusega seotud tohuvabohus mingi loogiline kord, arusaam, kuidas edasi. Kas kohtuda või urus püsida, kas elada või surra?

Olen selle viirusperioodi jooksul avastanud, kui palju on minu ümbruses üksikuid eakaid, kes tunnevad talumatut soovi vähemalt kellegagi rääkida. Kui ei saa rääkida, võib lõputu mõtete keerlemine peas lausa hulluks ajada. Selle kinnituseks hiljutine vahejuhtum toidupoe uksel. Olin väljumas, kui märkasin silmanurgast, et üks eakas proua ei saa kuidagi oma ratastel kotti ukse vahelt läbi. Aitasin teda ja olin valmis lahkuma, kui ta tänas mind ja palus veel abi.