Mark Soosaar: Milleks Pärnule pilvelõhkujad ja mida õppida teiste linnade kogemusest?

Mark Soosaar
, UKMi ja Läänemere kunstisadama eestvedaja
Copy
Pärnu häda ja õnnetus pole mitte kõrghoonete puudumine, vaid varasemate põlvkondade loodud parkide, puiesteede ja arhitektuuripärlite alahindamine, kirjutab Mark Soosaar. 
Pärnu häda ja õnnetus pole mitte kõrghoonete puudumine, vaid varasemate põlvkondade loodud parkide, puiesteede ja arhitektuuripärlite alahindamine, kirjutab Mark Soosaar. Foto: Mailiis Ollino

Markus Aureliusele kuulub ütlemine: „Oma eluajal püstitavad endale monumente need, kes pole kindlad, et neile pärast surma seda tehakse.“ New Yorgis Trump Towerist mööda kõndides on mul iga kord meenunud Rooma keisri mõte. Vaevalt aetaks talle pärast presidenditoolilt häbiga lahkumist kodumaal püsti suurem sammas, kui ta endale Viiendale Avenüüle ehitas.

Enamik kõrghooneid Manhattani sakilises siluetis mõjub rahavõimu hauasambana. Sellelt mõttelt tabasin end siis, kui pildistasin New Yorgi siluetti Queensi surnuaia marmorsammaste vahelt.

Kahjuks on Tallinna kõrghoonete üha kasvav padrik oma mahult ja massilt ületanud vanalinna silueti graatsia. Kõrguspiirang 123 meetrit on seatud Oleviste torni tipus seisva risti järgi, aga Pirita teelt vaadates pole kiriku nõelteravat tippu näha. Kui taheti hoida linna ajaloolist siluetti dominandina, tulnuks uusehitiste kõrguspiirang seada Oleviste kiviosa tasemele.

Sama probleemi ees seisab nüüd Pärnu.

Tagasi üles