Ühel päeval võttis kunstnik Mara Ljutjuk kodus kappi koristades lahti oma laste mälestuste kasti. Hoides peos pehmeid villaseguse materjaliga sipupükse, käivitas see tavaline füüsiline puudutus äkki meeletult tugeva ja ereda mäluahela. Neid pükse oli tema nüüdseks viieaastane poeg kandnud beebina, mil ta hoidis last tundide viisi süles, seesama riie hõõrumas vastu käsivarte nahka.
Tellijale
Mara Ljutjuk maalis üles oma kehamälu
Ta ei olnud teadlikult enam mäletanud seda tunnet. See oli vahepeal märkamatult mattunud päevast päeva tähelepanu endale nõudvate argielu askelduste alla. Ja ta oli selle üle nii kurb olnud.