Esimeste sookurgede nägemine loob erilise tunde

Arvatavasti on suured ja hallikad sookured end nüüdseks üle Eesti ilmutanud. Foto: Karl Adami

Märtsi on mahtunud juba õige mitu nädalat, mille jooksul olen näha ja tunda saanud nii kauneid kevadilmu kui külma ja lund. Selgi nädalal on jõel pulmi pidavad sõtkad ja jääkosklad ­sunnitud mõneks ajaks soojadest kevadilmadest nokad puhtaks pühkima. Viimasel lumevaibal on üle Eesti aga silmatud juba arvukalt karujälgi. Selles, et märts on tulvil kontraste, pole midagi uut. Rahvas nimetab ju märtsi nii ­hange- kui linnukuuks.

Möödunud laupäeval, kui paljudes paikades oli veel hulga lund, mida sula küll näris isukalt, kuulsin Vändra külje all esimesi sookurgi. See oli üsna ootamatu kuuldemäng, mis tekitas sisimas sooja tunde. Kuigi mõne aja pärast võib pea igal suuremal põlluserval silmata toitu otsivaid sookurgi, on esimeste nägemine ja kuulmine alati kuidagi eriline. Rasvatihaste laulu ning valgeselg-kirjurähnide trummeldamist on ju kuulda olnud juba nädalaid ja nii mõnigi suleline on pesitsema asunud, kuid neid tiivulisi oleme talvekuudelgi näinud.