Silvia Paluoja: Aegumatu kuritegu

Tollaste sündmuste läbielanuid jääb vähemaks ja iga meenutus, iga mustvalge fotokilluke on väärtuslik, kirjutab Silvia Paluoja. Foto: Urmas Luik

Täna 72 aastat tagasi algas Balti riikides inimsusvastane kuritegu, mis oma aegumatuses on unustamatu. Nelja päevaga saatis punavõim Eestist sundasumisele üle 20 700 inimese imikutest raukadeni.

Sellest, kuidas massiküüditamist ette valmistati ja Nõukogude Liidu julgeolek ülisalajase operatsiooni eel agentidest ämblikuvõrku punus ning rahvavaenlaste nimekirju koostas, annab dokumentaalse ülevaate Eesti mälu instituudi kogumik “Toimik “Priboi”. Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest” (Tartu ülikooli kirjastus, 2019). Avaldatu lugemise järel usun tagantjärele omaaegseid külanõukogu esimehi, kes väitsid, et nad ei teadnud isegi kohaliku aktiivi kokkukutsumise käsu saanuna, mis toimuma hakkab.

Toimuma hakkas see, mida mäletatakse põlvkondi ja mis katkestas tulevikuunistused neilgi, kes sündisid Siberisse sundasustatute peredes. Nii nagu vanatädi pojal, kes tahtis saada meremeheks ja tegi eksamid edukalt, kuid kutsuti sünnikoha täpsustamiseks uuesti vastuvõtukomisjoni ette. Krasnojarski krais ilmale tulnud eesti poiss oli merekooli võtmiseks liiga kahtlane isik ja viisat välissadamate vahet seilavatele Nõukogude kaubalaevadele poleks ta saanud.

Operatsiooni “Priboi” (“Murdlaine”) harjal oli inimplaani täitjate süda kivist. Seda kinnitavad jutuajamised väärikasse ikka jõudnud hallpeade, tollaste lastega, kes sunniti turvalisest kodust püssi ähvardusel küüditamisauto kasti vanematetagi. Õigem oleks öelda, et emata, sest nende isad tegid juba sunnitööd Venemaa vangilaagrites Kaitseliidus või Omakaitses olemise, Saksa sõjaväkke mobiliseerimise või metsavennaks minemise eest.

Operatsiooni “Priboi” (“Murdlaine”) harjal oli inimplaani täitjate süda kivist.

Jah, võib öelda, et milleks vanu haavu lahti kiskuda, tirida haiget saanud hingest välja see, mis ennast seal sügavamale peita tahab. Aga tollaste sündmuste läbielanuid jääb vähemaks ja iga meenutus, iga mustvalge fotokilluke on väärtuslik, laienedes eestlastele, kelle koduigatsust väljendavad luuleread koduarhiivis koltuval vihikulehel, all märge “saadetud Leisneri-proua poolt Savorskisse 3. aug ’54”. Luuletus algab sedasi: “Kuhu küll viisid meid saatuse teed, kuhu kõik kadusid lootused need? Võõrsile, kallid vennad ja õed. Palvele kokku kuis lähevad käed.”

Ridade autor oli Tihemetsa vallast Krasnojarski kraisse küüditatud Hilda Leisner, kes lõpetab luuletuse lootusega: “Ehk küll pimedus katab me maad, siiski ei unune kodumaa. Iial ei armastus väsida saa, meie eest palveta veel, kodumaa. Saada veel, Isa, kord koju meid sa!”

Märtsiküüditamise 40. aastapäeval asutatud õigusvastaselt represseeritute ühing Memento teeb tänuväärset tööd nagu kaugenevate sündmuste uurijadki, kes saavad kasutada avanenud arhiive tõdemusega, et ka ebameeldivaid kogemusi tuleb tundma õppida ja mäletada.