/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2021/03/24/13694860t1h0327.jpg)
Jaan Kivilaan, isa: sündinud 1904 Jäärja vallas Orjamaa talus. Lõpetas kaitseväes veterinaarvelskri kursuse. Salu talu peremees, Tali vallavanem, seltsitegevuse eestvedaja. Mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Arreteeriti 1945, karistuseks 20 aastat sunnitööd Venemaal vangilaagris.
Ada Kivilaan, ema: sündinud 1906 Tallinnas. Õppis Tallinnas õpetajate seminaris ja Tartu ülikoolis kehakasvatuse instituudis. Laulis kooris ja tegeles rahvatantsuga, esines välismaal. Veelikse, hiljem Tuuliku algkooli ja Massiaru 7klassilise kooli õpetaja. Abiellus 1930 Jaan Kivilaanega.
Lapsed: Tiiu (1937), Tõnu (1939), Kaie (1940), Mait (1942). Küüditati Novosibirski oblastisse Tšanõ rajooni, hiljem olid asumisel Kemerovo oblastis Tissuli rajoonis.
Pere vabanes 1957–1958, kodukohta Tali valda ei naasnud keegi.
Kokkuvõte kõlab tollal 12aastase Tiiu sõnadega: “Meie uueks elukohaks sai Novosibirski oblasti Tšanõ rajoonis Krasnoselski sovhoos. Minu, kümnese venna Tõnu, kaheksase õe Kaie ja kuueaastase venna Maidu lapsepõlv oli lõppenud – algas tööinimese raske elu.”
Eellugu meenutavad Tiiu (nüüd) Taar, Kaie Kivilaan ja Tõnu Kivilaan. Noorim vend Mait Kivilaan ei talla enam selle ilma radu. Nende saatuse määranud peategelane on Massiaru kooli noor kommunistist direktor Evald Pajusoo, kellele oli pinnuks silmas haritud ja kogenud õpetaja Kivilaan.
/nginx/o/2021/03/24/13694862t1h7929.jpg)
Tollaste laste jutu järgi pidi ema sõitma õpetajate nõupidamisele Pärnusse ja võttis nad kaasa, peatuti tädi juures. Reedel, 25. märtsil plaaniti minna kinno, aga hommikul oli linn püssimehi täis ja ärevil linlased sosistasid loomavagunitest Papiniidu jaamas ja inimesi pungil kastiautodest.
“Seminaril oli ka Massiaru kooli õpetaja Salme Talts, ema saatis mu linnast temaga ära ja käskis olla tema juures, kuni ta ise koju jõuab,” seletab Viljandis elav Tiiu. “Palusin õpetaja Taltsi, et ta lubaks mul korraks kodus käia, meie korter oli koolimaja teisel korrusel. Direktor Pajusoo seisis koridoris, ta ei võtnud mu tere vastu. Ja siis kuulsin, kuidas ta kantseleist kusagile helistas, et Ada Kivilaane vanem tütar Tiiu tuli koju, tulge kiiresti!”.”
Hirmul Tiiu jooksis tagasi õpetaja Taltsi poole, tema saatis tüdruku pimedas kooliteenija Orava juurde. Seal ärganud, kummardus tüdruku voodi kohale Pajusoo: Tiiukene, sa pead koolimajja tulema, asjad kokku panema ja natukeseks ajaks vallamajja minema. Direktor polnud üksi, temaga olid püssimehed. Öö Laiksaare vallamajas valve all möödas, viidi Tiiu autoga koolimajja, kus olid tema õde ja vennad.
“Ema võeti Pärnus kinni ja hirmunud tädi pani meid rongi peale ja käskis Massiarus kohe minna kooliteenija Orava juurde, aga meie tahtsime nii väga koju minna,” räägib Tõnu, kelle kodu on Viiratsis. “Mis me ikka kaasa võtta oskasime? Ema oli Tiiule öelnud, kus on raha, õde peitis selle tasku. Kui meid auto peale pandi, läks sealt mööda õpetaja Taltsi mees August, peatas hobuse ja küsis, kas me liha võtsime kaasa.”
August Talts, tulevase olümpiatõstja Jaan Taltsi isa, tegi keldriukse direktori ähvardusi kuulamata lahti ja pani neile nõutäie liha kaasa. Neli väikest last viidi Laiksaare vallamajja, hiljem toodi püssimeeste saatel sinna nende ema.
“Ema küsis Tiiu käest, kas ta õmblusmasina võttis kaasa. Ema oskas vene keelt ja palus sõdureid, et sõidaksime kodust läbi, sinna oli üle kümne kilomeetri,” meenutab Tallinnas elav Kaie. “Ütlen ikka, et kõik on inimestes kinni, ja tänu sellele õmblusmasinale jäime Siberis ellu.”
Trellitatud loomavagunisse topiti Kivilaane pere Kilingi-Nõmmes.
Esimene pilt sihtkohast: paks lumi, külm ja nende kodu, katuseta klubihoone, lagi kaela kukkumas. Kohalik vene pere võttis lapsed oma tare põrandale magama. Hiljem sai Kivilaane pere toa barakki, millel oli muldkatus ja sees suur Vene ahi. Peret aitas samast kandist küüditatud Karl Miländer, kes tegi puid, küttis ahju, meisterdas mööblit.
Rongide teekond Pärnumaalt
Pärnumaalt küüditatute pealelaadimispunktid olid Risti ja Ülemiste jaam.
Ešelon 97305
- Ülemiste jaamast väljunud ešelonis nr 97305 saadeti Pärnumaalt teele 536 peret, neist 534 jõudis kohale.
- Ešeloni ülem oli alampolkovnik Dmitri Kezin.
- Rong väljus 28. märtsil kell 19.15.
- Vagunites oli 1327 küüditatut, kellest teel sihtjaama suri viis ja haigestus kolm.
- Sihtjaamad olid Krasnojarski krais Užur, Šira ja Son.
- Teekonna pikkus oli ligemale 5000 kilomeetrit.
- Sihtjaama jõudis rong 13. aprillil 1949.
- Risti jaamast väljunud ešeloniga saadeti Pärnumaalt teele 408 peret, kõik jõudsid kohale,
- Ešeloni ülem oli major Georgi Nikitin.
- Rong väljus 27. märtsil kell 15.51.
- Vagunites oli 1319 küüditatut, kellest kaks haigestus teel sihtkohta.
- Sihtjaam oli Novosibirski oblast Tšerepanovo.
- Teekonna pikkus oli ligemale 4300 kilomeetrit.
- Sihtjaama jõudis rong 7. aprillil 1949.
“Massiarus käisin kolmandas klassis, Venemaal läksin esimesse klassi, aga olin suurt kasvu poiss ja tulin koolist ära. Talvel vedasin härgadega puid, suvel olin traktori peal haakija,” räägib Tõnu, kes 16aastasena läks Novosibirski kutsekooli õppima betoonkonstruktsioonmaterjali monteerijaks.
Kaie käis esimeses klassis, Siberis alustas ta kooliteed uuesti, teades vene keeles vaid kahte sõna: otkrõto ja zakrõto, sest selline silt rippus leivapoe uksel, kui see oli kas avatud või suletud.
“Mina läksin oma viie klassiga tööle, kolhoosi lüpsjaks, hiljem lõpetasin õhtukooli,” lisab Tiiu.
Pereisa Jaan Kivilaan vabanes vanglast 1955. aastal ja leidis töö Kemerovo oblastis Tsentralnõi kullakaevanduses ning taotles, et naine lastega lubataks sinna ümber asuda. Poeg Tõnu nihverdas ennast isa lähedale ehitustööle külanõukogus “tehtud” tõendiga, et vanemad vajavad abi.
Esimesena said loa Eestimaale tagasi sõita 1957. aasta lõpus Tõnu ja Tiiu, nad peatusid Tallinnas ema õe juures. Tõnu õppis metallitöötlemist ja lõpetas 30aastasena Vana-Võidu tehnikumi tehniku-elektromehaanikuna ning jäi pensionile autojuhina.
Tiiu käis kangakudumise kursustel Sindis, rajas kodu, abiellus, tal on kolm tütart. Pensionile jäi Tiiu Viljandi metsakombinaadi mööblitööstusest.
Kaie naasis üksinda, 1958. aasta alguses. Vene keel suus, töötas ta Viljandis lastekodus ja õppis Pihkva pedagoogilises instituudis. Tegeles siseministeeriumis probleemsete alaealistega, hiljem õpetas Tallinna balletikoolis keemiat ja bioloogiat, tema õpilased on Tiit Härm, Age Oks, Kaie Kõrb.
Suvel 1958 jõudsid kodumaale ema ja isa noorima pojaga. Mait õppis ja töötas treialina. Ema sai koha Mustla kooli, õpetas matemaatikat, andis kehalise kasvatuse tunde, juhendas rahvatantsuringi. Isa oli Viiratsi sovhoosis laomees. Mõlemad puhkavad Viljandis Riia maantee kalmistul.
“Lapsed ju unustavad kõik raskused, aga olen mõelnud meie ema peale, kellel nelja lapsega oli ilmselt Eestiski üksinda keeruline toime tulla, mis siis veel Siberist rääkida,” sõlmib Kaie jutuotsa.
Possa küla tüdruk kündis Siberis medali rinda
/nginx/o/2021/03/24/13694867t1h427e.jpg)
Karla Nõmmik, isa: sündinud 1907. Kaitseliidu liige, taluperemees. Arreteeriti, saadeti sunnitööle.
Salme Nõmmik, ema: sündinud 1907, perenaine. Küüditati Krasnojarski kraisse Šarõpovi rajooni. Vabanes 1957.
Lapsed: Raimond (1932), Evald (1933) ja Leida (1935) küüditati emaga samasse kohta.
Laiksaare kooli viienda klassi õpilane Leida Nõmmik (nüüd Lepik) käis kevadvaheaja lõpus Pärnus silmaarstil. Tüdruk astus Timmi jaamas rongilt maha ja sammus üle põllu kodu poole.
“Naabrid ei lasknud mul koju minna, viisid Võidukülla minu onu juurde, nad ju ei teadnud, et onu on juba valve all,” hakkab meenutuste kera Metsa talus hargnema. “Onunaine nelja väikese lapsega oli peidus, oodati, kuni nad koju tulevad. Aga seal toas oli üks Eesti korpuse mees, ta tundis mu ära ja küsis, et “mis sa siin teed?” ja võttis mu õpilaspileti enda kätte.”
Hiljem sai 13aastane tüdruk teada, et ema oli ootamatule sõidule asju kaasa pakkides sidunud tema riided linasse ja jätnud koju. Linnast tulnud Leidal olid jalas kummituhvlid ja üll õhukesed rõivad. Onu ulatas talle vanema tütre villase kleidi ja pool pätsi leiba.
/nginx/o/2021/03/24/13694866t1h18aa.jpg)
“Ja sellega ma sõitsin Siberisse, kaks nädalat... Sain aprillis 14, seda sünnipäeva pidasin juba Siberis,” ruttame ajas ette.
Kusagil teisel pool Uraale nägi ülemiselt narilt ilma vaatlev tüdruk tuttavat naist, kes oli saadetud peatuses oma vaguni rahvale pangega suppi tooma.
“Hüüdsin teda, kuulsin, et ema oli mind unes näinud ja mõelnud, et kas olen ka ära toodud. Emaga samas vagunis oli koos pojaga Joonsaare-nimeline parkal, tema oskas vene keelt ja hakkas ülemustega asja ajama, et saaksin ema ja vendade juurde.”
Krasnojarski krais Užuri jaamas võeti rongilt maha ka Nõmmiku pere.
“Istusime seal oma asjade otsas ja kolhoosiesimehed, nahksäärikud jalas, pikad piitsad plaksumas, valisid tööjõudu. Mul olid vennad 15 ja 16, ema ka tööjõuline, meid võeti Šarõpovisse. Rajoonikeskusesse oli 75 kilomeetrit, meid viidi autoga, teistel olid vastas härjarakendid,” meenutab vestluskaaslane.
Talulapsest Leidast sai Siberimaal adrapoiss, hiljem traktorist nagu ka vend Raimondist. Nooremal vennal Evaldil oli käsi ravimatult haige, tema pandi tööle hobusetalli. Ema tervis polnud kiita, ta tegi tubaseid töid, kohendas vilja- ja kartulikotte. Talvel langetasid küüditatud eestlased, leedulased, volgasakslased taigas metsa ja elasid laagris. Leida mäletab, mis maitse oli leival, mille jahu veeti kohale koos bensiinivaatidega.
/nginx/o/2021/03/24/13694868t1ha7e7.jpg)
Sundasumiselt vabastamise teate said Nõmmikud veebruaris 1957 komandantuurist. Koduteele oli perel kaasa võtta poolteist tonni nisu, saiajahuks ja seemneks. Külanõukogu loaga ostsid nad kodumaja tagasi. Leida töötas metsapunktis, hiljem Massiaru kolhoosis. Abiellus, pidas loomi.
“Ma olin juba Eestis, kui mulle saadeti Venemaalt orden järele. Oli valimiste aeg ja Laiksaare miilitsaülem pani selle mulle rinda. Dokument on ka kaasas, uudismaa ülesharimise eest,” paneb noorpõlve Siberisse jätnud Leida Lepik lauale oma ainsa medali venekeelse tunnistusega.
Junkrunurme talu peretütar naasis Siberist isamajja
/nginx/o/2021/03/24/13694865t1h6999.jpg)
Aleksander Tiitus, isa: sündinud 1896. Tali vallavanem, Junkrunurme talu peremees. Arreteeriti 1944, saadeti Venemaale sunnitöölaagrisse.
Anna Tiitus, ema: sündinud 1900, taluperenaine. Küüditati Novosibirski oblastisse Tšanõ rajooni. Vabanes 1957.
Lapsed: Jaan (1930) ja Andres (1943) – neid ei küüditatud. Leo (1932) ja Salme (1939) saadeti Krasnojarski kraisse Bogradi rajooni Troitski külla. Vabanesid 1956/1958.
Eestiaegse Tali vallavanema Aleksander Tiituse kümneaastane tütar Salme käis Laiksaare koolis, kuid märtsivaheaja järel jäi tema koht klassis tühjaks. Salme sundreisis sel ajal kuus aastat vanema venna Leoga trellitatud vagunis Siberi poole. Nende ema Anna oli kusagil samas ešelonis, mille vagunid täideti Kilingi-Nõmme raudteejaamas ümbruskonna töökate inimestega.
“Vaat seda ma üldse ei mäleta, kuidas me asju pakkisime ja kas keegi aitas,” vaatab Salme Vassiljev kaugusesse. “Ma olin kaasa võtnud vanaisa pikad nahast säärikud, nendega käisin seal hulga aega, kuigi need olid mulle suured, aga vastupidavad, ja midagi pidi ju jalas olema.”
/nginx/o/2021/03/24/13694864t1h34de.jpg)
Salme jutu järgi hoidis ema kodunt eemale, ilmselt oli ta kuulnud, et midagi hakkab toimuma. Vanem vend Jaan oli varjul ning noorim vanavanemate pool. Keskmine vend Leo tuli öösel koju. Hommikul olid püssimehed kohal, veoauto õues.
“Meie läksime ikka isa pärast, eks teki ju vaenlasi, kui oled sellise koha peal,” nendib Salme.
Siberis võtsid koduküla inimesed Tiituse lapsed enda hoolde. Salme sai vennaga toa majja, kus olid eestlased suure perega. Vene keelt valdmata läks tüdruk sügisel teise klassi, vend oli 16 täis ja pidi minema kolhoosi tööle. Oktoobriks arenesid asjad nii kaugele, et õde-venda võisid sõita Novosibirski oblastisse küüditatud ema juurde.
“Tahtsime kodumaale ligemale, ema oli 1000 kilomeetrit Eestile lähemal,” põhjendab Salme.
Vangla-aastate järel anti isale luba jätkata asumist pere juures. Tarele ehitati teine kamber, sest Leo leidis oma armastuse, Ristikülast küüditatud neiu, abiellus ja Siberis sündis perre kaks last.
Eestis läks Salme õhtukooli, töötas metsapunktis ja Tali sovhoosis. Siberi ajale vaatab hallipäine naine tagasi noorte silmadega: meenutab pallimänge, kino- ja tantsuõhtuid. Saatusekaaslast ja noorpõlvesõbrannat Ilse Vahti, kes oli küüditatud Saaremaalt.
“Aga siin, selles talus olen ma sündinud ja kuus aastat ainult ära olnud, Siberis,” ütleb Salme Vassiljev ukselt järele lehvitades.
“Autod sõitsid mitu tiiru, meie õue ei pööranud ükski”
/nginx/o/2021/03/24/13694861t1h43f9.jpg)
Jüriõue talu suure toa akna all sansukotil istudes jälgis kümneaastane Marie Urissaare küla vahel juhtuvat. Kunagisse meremehe- ehk sansukotti oli toimuvast aimu saanud isa Georg Leppik pakkinud külmale maale priiküüdiks vajalikud asjad. Ema oli Pärnus ega olnud tagasi, isa oli närvis.
“Meile paistis kauplus ära teenurga pealt, nägin, kustpoolt autod tulevad ja kuhu lähevad, ja need sõitsid mitut tiiru,” räägib hiljem 56 aastat Massiaru raamatukogu juhatanud Marie Iir. “Ilm oli sula, lopane, roopad olid tee peal sees, sest autod sõitsid. Meie õue ei pööranud ükski, aga pärast vaheaega kooli minnes, käisin Massiarul, oli lapsi vähem ja pinginaaber Maria oli ka läinud, ta ei tulnudki Siberist tagasi.”
Vaenulikust elemendist vabanenud nõukogude võim kinnitas maal kanda kollektiviseerimisega, Jüriõue talu suurde lauta toodi kokku ühistatud loomad ja see oli siis juba kolhoosi laut.
Marie arvates olid inimeste väljasaatmise põhjused erinevad, kuid oli ka pealekaebajaid, kadedaid, vimmakandjaid. Näiteks tema onu Karla Leppik pidas Nigula tee ääres talu ja kasvatas sigu, müüs põrsaid. Üks põrsatahtjaist võttis onu äraolekul jõuga kaasa selle seahakatise, kes ei olnud müügis. Onu tõi emispõrsa tagasi ja sellest tekkiski tolle pere viha tema vastu. Järgnes kulakuks tunnistamine, vangi saatmine, asumine. Onu jäigi Siberi mulda.
Onunaine Ella Leppik pandi kodutalust autokasti nelja lapsega, neist väikseim kolmekuune. Kehva toidu ja näguripäevade tagajärjel hakkas tüdruk käima alles kolmeaastaselt.
“Siberis päästis neid see, et ema sai lauta tööle. Piima koju viia ei tohtinud, aga kohapeal võis juua. Nii need lapsekesed olidki tulnud, topsikesed taskus, ja joonud oma kõhud piima täis. Sellega nad elasid,” ütleb Marie väga vaikselt.