Mida vanade majade remontijad valesti teevad?

Sirle Matt
, reporter
Copy
Tööriistakasti meisterdas Laur Oberschneider ühe esimese praktilise tööna Viljandi kultuuriakadeemias õppides. Ta nikerdas oma kastile kaks koerapead, mis nüüdseks on murdunud. Ühe pani oma koer nahka. “Ma ei saanud kõrgeid punkte selle eest. Sellepärast, et ma olin liiga loominguline,” mäletab ta.
Tööriistakasti meisterdas Laur Oberschneider ühe esimese praktilise tööna Viljandi kultuuriakadeemias õppides. Ta nikerdas oma kastile kaks koerapead, mis nüüdseks on murdunud. Ühe pani oma koer nahka. “Ma ei saanud kõrgeid punkte selle eest. Sellepärast, et ma olin liiga loominguline,” mäletab ta. Foto: Urmas Luik

Lihula kandist Kinksi külast pärit puusepp Laur Oberschneider, kel taskus diplom Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse erialalt, tunneb Pärnu- ja Läänemaa vanu maju nagu oma kümmet sõrme. Parasjagu on tal käsil kelmika nimega Tupessaare talu pehkinud palkide vahetus Nehatu külas.

Eakad majad köidavad Oberschneiderit sedavõrd, et isegi varemed tunduvad ligitõmbavad. “Ma käin üldse maastikul palju omavoliliselt. Kui keegi küsib, et “mis sa siin teed?”, siis ma ütlen, et olen heade kavatsustega ja teaduse nimel. Praegune aastaaeg on super aeg kolamiseks, sest läbi metsa näeb väga palju – igasuguseid varemetes hooneid.”

Oberschneider on looduse usku, samal ajal praktiline. Juurdleva meelelaadiga, aga vahel ajab vigurjuttu. Vanu ja väärikaid hooneid peaks tema meelest säilitama kas või selle pärast, et uue materjali tootmine käib millegi arvelt. Kui kasutame nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, saame kliima pärast vähem südant valutada. “Minu südametunnistus on selles mõttes puhtam, sest mina vähemalt püüan. Ma ei pea ennast süüdi tundma selle maailmalõpu pärast, mis meid kohe-kohe tabab,” avaldab vestluskaaslane.

​Kui Oberschneider mõne vana maja ette võtab, teeb ilmtingimata nii mõtte- kui kätetöö ise. “Ma võiks ju objektid võtta ja saata mehed objektile, et “tehke ära!”. Aga siis ma ei saa teha seda, mis mind tegelikult kirgastab: ise leian tehnilise lahenduse ja vahetangi need palgid ära,” põhjendab ta.

Mis puudutab vanade majade taastamist, on pärandkultuuri austav mees kindel, et eelkõige peab olema vaimsus ja meelsus ning hea tahe. Tehnilised oskused on õpitavad.

Kas istute tihti nagu nüüd fotograafile poseerides palgiotsale või akna peale ja mõtlete, et kuidas edasi?

Ikka võtad mõtlemise aja. See töö vajab üsna palju kannatlikkust, seda ei saa rutakalt või tõtakalt teha. Vähemalt minu puhul.

Mis siis teete, kui parasjagu mõnd vana maja töös ei ole?

Juhendan kõikvõimalikke koolitusi, mis seonduvad minu erialaga. Palgivahetus, kivimüüri ladumine, laastukatuse tegemine. Loengud salvkaevudest, akende korrastamisest, nii palju kui ma oskan ja tean. Kuigi magistrantuur jäi lõpetamata (päranditehnoloogia erialal, S. M.), olen pigem päranditehnoloog kui ehitaja või puusepp. Muidugi, ma olen ehitaja-puusepp ka, aga suudan olla inimestele toeks-abiks otsuste langetamisel. Teinekord säästab hüva nõu omanikule kümneid tuhandeid eurosid.

Tagasi üles