Mikk Tarraste nimetas mootorratturi tulistamist automaatseks reflektoorseks käitumiseks, mis tuleb treenitusega

Kohus asus täna üle kuulama mullu suvel Lihulas kaks inimest tapnud Mikk Tarrastet. Foto: Urmas Luik

Täna asus kohus üle kuulama mullu suvel Lihulas kaks inimest tapnud Mikk Tarrastet.

“Tegin ukse lahti, vaatasin välja,” rääkis Tarraste enda versiooni Tuudi-Raudtee teel lõplikult kraavi sõitmisele järgnenust. “Minu juures seisis mootorratta peal keegi mees. Ta karjus mulle: “Seis, tulistan!” ”

“Kui kuulsin, et ta nii hõikas, lasin ruttu ukse kinni,” jätkas kohtualune. ““Seis, tulistan!” peale ei saanud ma kohe veenduda, kas tulistab või ei. Nii kui ukse kinni lasin, hakkasin püstolit otsima.”

Tarraste ütles, et ei mäleta, kas leidis relva kõrvalistmelt või selle eest põrandalt. Edasine käinud kiiresti. “Võtsin püstoli, vinnastasin, lükkasin parema põlvega ukse lahti ja tulistasin,” meenutas ta.

Hiljem päris Anderson, kas tõesti piisas ainuüksi mootorratturi väidetavast ütlusest, et tajuda ohtu enda elule? “Jah, kui sulle antakse mõista, et sind tulistatakse, siis ...” sõnas Tarraste.

“Aga relva ei näinud?” küsis süüdistaja.

“Ma ei näinud tema käsi,” vastas süüalune.

“Ja sellest piisas?”

“Nagu näha oli, siis tõesti piisas, jah.”

“Te tegite hinnangu mõne sekundiga?”

“Pigem vähemaga, millisekunditega,” vastas Tarraste. See on tema jutu järgi automaatne reflektoorne käitumine, mis tuleb treenitusega.