18. eluaastaks olid mul tekkinud tõsised ärevushäired ja sundmõtted, mälu vedas mind alt, ma ei näinud mõtet elada, ja kõik, mis teiste jaoks oli kerge, tuli mulle üle mõistuse raskelt. Ma olin aru saanud, et mu sümptomid on depressioonile omased, aga kuna olin sedaviisi tundnud nii kaua, siis eeldasin, et see olen lihtsalt mina...

Selle loo anonüümne autor on praegu 20aastane, kuid depressiooni põdes ta juba 11aastaselt. “Mu vanemad ei mõistnud mind, ka mina ise olin liiga noor, et aru saada, miks ma nii õnnetu ja pidevalt udus olin,” meenutab noor. “Kui ma esimest korda üritasin sõpradele rääkida, olid nad nagu minagi liialt noored, et mõista, ja ütlesid: “Ära virise, mõtle positiivselt!” Sealt edasi ma enam oma probleemist ei rääkinud, vaid lasin sellel enda sees areneda.”

​Vaimse tervise probleemid on tihtipeale külalised, mis ei hoiata, kui tulevad, ega ka lahku märkamatult. Võides seejuures tabada igaüht, küsimata vanust.

Kuidas siis aidata inimest, kelle mustad mõtted hakkavad ohjama tema igapäevaelu? Kuidas märgata ohumärke? Ja mismoodi ise leida august välja ronida aitav redel, kui tekib tunne, et hingevalu on väljakannatamatu, aga pole kedagi, kellele kurta?

Kommentaarid (1)