Keset üleilmset koroonakriisi väntas pärnakas ellujääjate nimel tuhandeid kilomeetreid
/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)
8. aprill 2021, 00:01
Pärnakas Vaike Kukk pedaalis üksi mullu kevadel ja suvel keset suurt koroonakriisi risti-põiki läbi Ühendkuningriigi ja tegi sama septembris Eestiski.
Mis sundis 37 aastat nii Eestis kui viimased kümmekond aastat Inglismaal haridussüsteemis töötanud naist jalgratta sadulasse istuma ja 5550 kilomeetri pikkust teekonda läbima, kui enne seda retke oli tema pikim rattasõit Pärnust Sõrve sääre tippu? “Ma pole eriline sporditegija olnud, aga matkata on saanud varemgi nii oma laste kui kooliõpilastega,” sõnas Kukk.
Miks siis ometi?
Muremõtted sundisid rajale
2019. aasta mais Inglismaal põhikoolitunnis leidis ta end olukorrast, milleks tal ettevalmistus puudus. Mitte ükski koolitus polnud käsitlenud, kuidas juhendada tunnis seksuaalselt käituvat, pidevalt intiimpiirkonda katsuvat õpilast. “Ma teadsin, et ükskõik, mida ma ka ütleksin, võib see lapsele minu hääle ja intonatsiooniga kõrvu jääda. Kui tal hiljem oleks raskusi romantiliste suhete loomisel koolitunnis kuuldu pärast, siis oleks see kuritegu lapse suhtes,” meenutas ta. Ehkki pedagoog oli kogu tunni jooksul õpilast eri viisil kaasanud, jäid vaevama kõhklused ja küsimused. “Ma olin isoleeritud, oma mõtetega üksi ja polnud võimalik kellegagi rääkida, kuna teema oli konfidentsiaalne.”
Kaheksa kuud hiljem sai Kukk kooli hoolekogult kinnituse, et ei teinud selles olukorras midagi valesti. Samal koosolekul lõpetati töösuhe tervislikel põhjustel.
Ma teadsin, et ükskõik, mida ma ka ütleksin, võib see lapsele minu hääle ja intonatsiooniga kõrvu jääda.
Vaike Kukk, rändur
Koolist saadud psühholoogiline trauma kätkes endas nii juhtumi mõjusid ja teadmatusest tekkinud hirmutunde tagajärgi kui ka tööandja ebapädevast reageerimisest põhjustatud raskusi. Nimelt arvas koolijuht, et situatsioon mõjutas alluvat seetõttu, et tal on lapsepõlvest seksuaalse väärkohtlemise kogemus, millest õpetaja oli teda juba ametipostile asudes teavitanud. Selle asemel et kinni haarata Kuke juhtumi järel leitud koolitusvõimalusest, mida sealne laste turvalisuse eest seisev ühing oli poolteist aastat varem pakkuma hakanud, leidis tööandja, et “töötajaid pole võimalik igasugusteks juhtumiteks koolitada” ja rohkem polevat seesugustest juhtumitest teada antud.
Kukk ei tahaks iial, et keegi teine end sarnases olukorras ebapädevana tunneks. Tõdedes, et kuigi tal on pikkade aastate jooksul olnud õnne näha laste silmis avastamisrõõmu, tunneb ta muret selle üle, et sarnases olukorras noore, alustava õpetaja pedagoogitöö võib sel moel katkeda.
Raske algus
Jaanuaris, kaks päeva pärast koosolekut läks naine Šotimaale mäenõlvale kõndima ja kukkus, mille tagajärjel murdis ta roided. Järgneval nädalal vaevles Kukk sellise füüsilise valu küüsis, et iga väiksemgi liigutus andis tugevalt tunda. Tema sõnul takistas see sundmõtteid, kuna valu lõikas need lihtsalt läbi.
Tundes nüüd, et pea on puhanud, mõistis ta, et peab vaimse tervise taastamiseks midagi füüsilist tegema ja üle ukseläve saama. Esimeste tugiisikuga tehtud jalutuskäikude tulemusena tekkis ühel veebruariööl mõte sõita jalgrattaga läbi Ühendkungriigi iga osamaa kaugeimad punktid. Paberile pandud “NWSE_EST” sai Instagrami konto nimeks ja sündis projekt “Nation Wide Survivors’ Empowerment – Engagement Support Togetherness”, mis emakeelde tõlgituna tähendab ülemaalist ellujääjate jõustamist – kaasatust, tuge, koosolemist. Lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud inimesi nimetatakse ellujääjateks.
Jõuetult üksinduses istumine oli läbi saanud: Kukel oli jälle eesmärk, mille poole püüelda.
Kui 1. märtsil tundis Kukk juba pärast nelja kilomeetrit rinnus valu, siis kuu lõpus suutis ta läbida 43miilise ehk ligemale 64kilomeetrise proovisõidu. Rattasõit mõjus ühest küljest kui teraapia, kuna traumadest taastumise protsess oli vaevalt alanud, ja tekkinud keskendumisraskustest tingitud lugemis- ja kirjutamisvõime languse tõttu tuligi leida muud tegevust. Ent sel projektil oli ka teine oluline eesmärk: juhtida tähelepanu lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanutele ehk ellujääjatele ühiskonnas.
Algul oli tal plaan kutsuda inimesi endaga koos sõitma, kuid koroona tõmbas sellele kriipsu peale.
Ametnikud uurisid Kukelt enne 2. aprillil Põhja-Iirimaale suunduva laeva pardale minekuks loa andmist, miks ta sellise reisi liikumispiirangute ajal ette võtab. “Selgitasin, et peale kahemeetrise sotsiaalse distantsi hoidmise põhimõtetest kinnipidamise olin läbi mõelnud sellegi, et ainus projektiga ühinemise viis on jälgida teekonda interneti vahendusel ja sedagi ajalises nihkes. Mõistagi olid mul looduses ööbimiseks vajalikud magamiskott ja minitelk pakiraamil,” meenutas Kukk. Kuulnud sõidu eesmärgist, mõisteti kohe, et tegu on olulise ettevõtmisega.
Kui Kukk täislastis ratast sadamahoone poole lükkas, et laevaga Põhja-Iirimaale sõita, kõhkles ta, kas ta ikka suudab seda koos pagasiga püsti hoida. Samuti hiilis hinge hirm, kas ta jaksab stardipunktigi sõita, kuna sinna jõudmiseks oli poolteise päevaga vaja vändata 60 miili ehk pea 97 kilomeetrit.
4. aprilli hommikul alustas Kukk oma rännakut just nii nagu kavandatud. “Looduse nägemine andis jõudu juurde,” lausus ta. Teel Elevandikaljuni sai ta kohalikult elanikult kaasa tarkusetera: “Elu on teekond, mitte sihtkoht.”
Kohtumised saatuskaaslastega
Endalegi üllatuseks kohtas ta mõnesaja meetri pärast esimest ellujääjat. Lumivalgest kirikust pildi tegemiseks paremat vaatenurka otsides sattus rändur kokku mehega, kes oli tulnud koertega jalutama. Kui too naise seljas logodega särki nägi, uuris ta, millega tegu. Kuulanud Kuke selgitusi, otsustas mees jagada lapsepõlves toimunud väärkohtlemise kogemust, millesse olid põimunud nii kooli kui ka kirik.
“Kui inimene esimest korda elus midagi niivõrd isiklikku sinuga jagab ja sa näed ehedate tunnete peegeldust tema silmis, on selle hetke tähtsust võimatu üle hinnata,” lausus ta.
See aga ei jäänud sugugi viimaseks korraks, kui ellujääjad oma lugusid talle rääkisid. Nende hulgast, kes esimest korda hinges kantud saladusest juttu tegid, moodustasid mehed kolmveerandi. Siiani on tal meeles neist ühe öeldud mõte kohtunikust, kes olevat väitnud: “Naine ei saa ju meest vägistada.”
Kui inimene esimest korda elus midagi niivõrd isiklikku sinuga jagab ja sa näed ehedate tunnete peegeldust tema silmis, on selle hetke tähtsust võimatu üle hinnata.
Vaike Kukk, rändur
Paljudel juhtudel oli keegi pereliikmetest neid seksuaalselt väärkohelnud. Nii kuulis ta eakalt naiselt, kuidas mõlemat õde oli sama inimene väärkohelnud, ent lapseeas ei osanud kumbki aimatagi, et see ka õele osaks sai.
Kohvikuesisel pingil rääkis mees oma abielust, mis vaevalt oli alata saanud, kuid lastetuna koost lagunes ja nii elasid kaasad aastakümneid üksinda. Alles meedias vahendatud info alusel ilmnes, et nad mõlemad olid lapsepõlves väärkohtlemise ohvriks sattunud.
Üle 80aastane inimene jutustas, kuidas nad lapsepõlves koos sõbraga läksid tuttava mehe käest mänguks vajalikke vahendeid küsima. Uksepraost oli ta näinud, et mänguasjade kättesaamiseks pidi tema semu end riidest lahti võtma. Sellega tol korral kõik piirdus. “Kui ta mulle sellest rääkis, siis muutus tema hääletoon ja sain aru, et ta elab ikka veel seda üle,” sõnas rändur.
Paljud julgesid Kukele oma saladuses hoitud lugu rääkida, kuna teadsid, et see kaob koos ratturiga järgmise kurvi taha ega too nende ellu mingisuguseid muutusi vastu nende endi tahet. Mõningatel juhtudel piisas arusaamiseks, et tegemist on ellujääjaga, vaid põgusast kommentaarist või jagatud pilgust.
Kukk tõdes, et ellujääjatel on väga raske leida kedagi, kellega rääkida, keda usaldada, kes kuulaks ja usuks. Kogetu jagamine lähedastega võib kaasa tuua suhete muutusi. Abiks oleks seegi, kui me endile teadvustaks, et ellujääjaid on kõikjal meie ümber, me lihtsalt ei tea, kes nad on.
Omajagu tuult ja vihma
Teekonnal küsisid paljud, kuidas ta saab piiranguajal nii vabalt liikuda, ent pärast selgitusi koges Kukk tuge ja mõistmist, et ta teeb seda õige asja nimel. Valitsuse juhtnööridega hoidis ta end kursis ja nii sai esialgne plaan pärast Põhja-Iirimaad Walesis jätkata ümber tehtud, seda enam, et meeles mõlkus tee äärest antud nõuanne mais Šotimaale minna. Tagantjärele leiab ta, et see oli õige otsus, sest nii sai Šotimaa mägedes sõitmist harjutada, kuna need on küll kõrged, aga laugemad kui Walesis, kus järsud tõusud panid ta proovile.
Tuult ja vihma sai Kukk reisil omajagu. Ta naljatles, et kui saidki märjaks, siis tuul kuivatas ära. Põhja-Iirimaalgi läks vahepeal niivõrd soojaks, et alumised riidekihid tuli kotti toppida ja selga jäi üksnes projektisärk. Vastandina sadas Šotimaal mais lund, kuid palavaid päevi tuli sealgi ette. Walesis ööbis naine paduvihma ajal lammastega koos, kuna ta keeldus pererahva majja sisenemast, säilitamaks mõlema poole hingerahu. Kukk oli selle võimaluse üle siiralt õnnelik.
Reisi üks sihtpunktidest oli Inglismaa keskosas asuv Leeds, kus ta kohtus tõlkeraamatu “Läbimurre. Abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile” kaasautori Kay Tooniga, kes 2006. aastal Eestis loeng-esitlustel teemat süviti tutvustas. Kuke sõnul oli see kohtumine justkui saatuse sõrm, kuna Toon oli tulnud Leedsi mõneks päevaks. “Ma sain talle öelda, et see jalgrattasõit on tänuavaldus selle eest, mida nad koos Carolyn Ainscough’ ja sealsete ellujääjatega miljonite heaks teinud on,” lausus Kukk. “Mida selle raamatu olemasolu tegelikult tähendab, sai rattasõiduga veel selgemaks.”
Ühendkuningriigis vändatud 4354 kilomeetri jooksul ei tekkinud naisel loobumismõtteid, kuid peatusi tuli ikka ette. Augustis sai aeg maha võetud, aga septembris sõitis Kukk risti-põiki läbi Eesti. Kodumaalt eemalolekuaega arvesse võttes jagus nii äratundmis- kui ka avastamisrõõmu nii linnas kui ka maal. Inimeste lahkus ja abivalmiduski tegid heameelt.
Koos Tartu rattamaratoniga kogunes kilomeetreid 5550.
Tähtsaks õppetunniks peab Kukk seda, et vaimse tervise toetamiseks on oluline teha midagi füüsilist. Samavõrd olulised on ka värske õhk ja loodus, mis tahes viisil suhtlus, töö ja meelistegevused ning õppimine ja keskkond selle kõige laiemas tähenduses – kõikidele neile teemadele pani oma rännaku eri etappidel rõhku.