Võigas meenutus elust ossikambas: Valiti ohver, tiriti ta tualetti ja pandi seal peaga näkku

Arlet Robert Uusna meenutab, et ossikambas taheti tüli kiskuda ja end just inimeste peal välja elada. Foto: Johanna Roos

Kodus on asjad korrast ära, hea meelega seal üldse ei viibikski, aga hirm on üksi jääda. Emotsioonid möllavad, kuid elul puudub mõte, pole eesmärke-unistusi. Tahaks ainult kuhugi kuuluda – ükskõik kuhu. Et keegi hooliks. Et kedagigi huvitaks …

Niisuguseid tundmusi mäletab hästi pärnakas Arlet Robert Uusna, kes 16aastasena sattus just nende emotsioonide ajel noorte subkultuuri esindajate – osside sekka. Seal jõugus tundis ta, et on oodatud, et tal on liitlased.

Ent see aeg ei olnud kaugeltki roosiline, vaid hoopis tulvil vihkamist ja vimma. Noormehe mälus virvendavad seigad kaklustest Uku baaris, pubides, loendamatutest mitmepäevasetest joomapidudest, veristest nägudest. Sõprus viinapudeliga lõppes teinekord mudamülkas või kellelegi katkise lõualuuga. Meeletud kogused alkoholi ja rullis rusikad olidki otsekui ossikamba peamine tunnusmärk.

Verine nuhtlus klubi WCs

“Sattusin tuttava kaudu seltskonda, kus oli rohkelt negatiivsust, inimeste mahategemist. Ei mäletagi täpselt, aga kuskilt hakkas see kõik süvenema...