PILDID Püssipadrunid, 200 eurot ja roheline sibul – uuskasutuskeskuse annetuste seast leiab imetabast

Johanna Roos
, Ajakirjanik
Copy
Uuskasutuskeskuse suletud uste taga käib usin töö.
Uuskasutuskeskuse suletud uste taga käib usin töö. Foto: Johanna Roos

Ravimipurki meenutav šampoonipudel, ühesendine ja 18,21 eurot maksnud T-särgi tšekk – need on esimesed asjad, mis vaatavad mulle vastu ridikülist, mille keegi on koos rõivaste, kontsakingade ja prahiga musta prügikotti toppinud ja uuskasutuskeskusse toonud. Ja kuigi laeni kõrguvates virnades on põhiliselt rõivad, mänguasjad ja jalanõud, ei hakka kasti- ja kotihunnikute vahel teps mitte igav, sest kunagi ei tea, mida kuskilt jopetaskust pudeneb.

Veedan vabatahtlikuna Pärnu uuskasutuskeskuses paar tundi. Sellal ­jutustavad kaupluse juhataja Riina ­Ojamets ja töötaja Kersti Jüri lugusid kummalistest leidudest ja istutavad mindki kotivirnade ette. Sortida on vaja silmaga mõõtes mitukümmend sületäit.

​Kui uurin, mida huvitavat on töötajad annetuste hulgast leidnud, meenutab Ojamets esiti, et palju on kottidesse sattunud isiklikke asju: pildid, mälupulgad, autovõtmed, raha, kuld-hõbe.

“Vau, mida meil olnud ei ole?” ­küsib naljatledes kolleeg Jüri, kelle sõnutsi on leitud voodilinade vahelt 200 eurotki. “Ilmselt oli vanainimene peitnud säästud sinna.”

“Aastaid tagasi otsis keegi oma punaseid saapaid ja ütles, et olevat sinna pannud oma varanduse. Ja

Tagasi üles