Vaino Kallas: Eesti lennuväepoiste klubi lõpetab tegevuse

Foto: PP

Möödunud aasta 15. juunil toimus Tallinnas rahvusraamatukogus Eesti lennuväepoiste klubi üldkoosolek, kus võeti vastu otsus lõpetada klubi tegevus seoses liikmete arvu vähesusega. Eesti lennuväepoiste klubi loodi 13. juulil 1991. Selle liikmeteks olid 1944. aastal Saksa lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud ja vabatahtlikult astunud – põhiliselt gümnaasiumide ja kutsekoolide vanemate klasside õpilased.

Lennuväe abiteenistusse võetud noored suunati teenima Eestis olnud Saksa õhutõrjeüksustesse, kus nad jaotati suurtükimeeskondade vahel. Üle kolmesaja poisi saadeti teenima mereväkke.

Kokku astus 1944. aastal lennuväe abiteenistusse umbes kaks ja pool tuhat noort, kellest ligi tuhat poissi viisid sakslased 1944. aasta septembris Saksamaale, kus nad suunati teenima Eesti diviisi tagavararügementi. Pärnumaa poisid jäid kuni sõja lõpuni Kuramaa „kotti”. Osa neist osales 1944. aasta oktoobris-novembris Sõrve lahingutes.

Klubi algatustoimkond

1991. aasta märtsi alul, 46 aastat pärast sõja lõppemist tulid Tallinnas esimest korda kokku neli endist lennuväepoissi Enn Vohli, Jüri Freiberg, Ilmar Puistam ja Vaino Kallas, kes moodustasid Eesti lennuväepoiste klubi loomiseks algatustoimkonna. Sellel kokkusaamisel koostati endistele abiteenistuslastele üleskutse endast teatada ja see avaldati tollases ajalehes Rahva Hääl.

Üleskutsele vastas üle saja endise lennuväe abiteenistuse poisi. Nad kirjutasid lühidalt oma teenistusest Saksa õhutõrjeüksustes ja edasisest elusaatusest pärast sõda. Enamikul kirjasaatjail olid selja taga rasked vangiaastad Venemaa laagrites. Mitu kirjasaatjat väitis, et paljud neile teadaolevad lennuväepoisid kardavad endast ikka veel teatada. Sel ajal oli see mõistetav, sest Eestis tegutsesid siis veel kõik nõukogude jõustruktuurid.

20. aprillil 1991 oli Tallinnas Narva maanteel asunud ETKVLi majas esimene endiste lennuväe abiteenistuslaste kokkusaamine, kus oli ligi poolsada osavõtjat. Sellel kohtumisel moodustati toimkond, kelle ülesanne oli loodava klubi põhikirja projekt ette valmistada.

Kokkutulnuile tutvustati välismaal elavate lennuväepoiste klubide tegutsemist Kanadas, Rootsis, Austraalias ja mujal. Samas võeti vastu otsus korraldada sama aasta juulis Pirita-Kosel endiste lennuväepoiste ülemaailmne kokkutulek. Sellel koosolekul tõstatati esimest korda küsimus Eestisse jäänud endiste lennuväepoiste mälestusteraamatu koostamisest.

Esimene kokkutulek ja klubi loomine

1991. aasta 13. ja 14. juulil oli Tallinnas Konstantin Pätsi vabaõhukoolis ülemaailmne endiste lennuväe abiteenistuslaste kokkutulek. See toimus samas kohas, kust 1944. aasta juulis-augustis oli alanud kõigi eesti lennuväepoiste sõjamehetee.

Kokkutulekul olid esindatud peaaegu kõik maakonnad. Rohkem oli tulijaid Tallinnast, Harjumaalt ja Pärnust. Tuldi nii üksikult kui abikaasaga. Kokkutulekule oli saabunud palju endisi lennuväepoisse Kanadast, Inglismaalt, Rootsist, Austraaliast, Saksamaalt ja Tansaaniast. 13. juulil, kui kellaosutid lähenesid keskpäevale, toimus kokkutulnute rivistus. Eesti hümni saatel kerkis lipumasti trikoloor ja korraldustoimkonna nimel pöördus kokkutulnute poole tervitussõnavõtuga Vaino Kallas.

Kokkutulekul võeti vastu Eesti lennuväepoiste klubi põhikiri ja valiti klubi juhatus ning president. Klubi presidendiks valiti Enn Vohli.

Klubi põhikirja järgi oli klubi põhitegevuseks klubiliste ürituste ja kokkutulekute korraldamine, riiklike tähtpäevade tähistamine ja lennuväepoiste mälestuste kogumine ning talletamine. Meeldejäävaks sündmuseks sellel kokkutulekul oli kõigi kokkutulnute ühine käik Metsakalmistule, kus pandi pärjad Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi kalmule. Järelehüüde tegi Vaino Kallas.

Eesti lennuväepoiste klubi on tegutsenud kokku kakskümmend aastat. Selle aja jooksul on Tallinnas ja Pärnus, kuhu on koondunud suurem osa klubi liikmetest, regulaarselt toimunud igakuised kooskäimised. Igal suvel on korraldatud Tallinnas Konstantin Pätsi vabaõhukoolis klubi kokkutulek, millest on alati külalistena osa võtnud välismaal elavad endised lennuväepoisid. On korraldatud ekskursioone ja külastatud kunagisi lahingupaiku Põhja-Eestis, Kuramaal ning Sõrve poolsaarel.

Torgu vallamaja seinale on klubi paigaldanud mälestustahvli Sõrve lahingutes võidelnud lennuväepoistele. Samuti on klubi paigaldanud mälestustahvli Sinimägedes, Vaivara vanal kalmistul. Konstantin Pätsi vabaõhukooli aeda on pandud mälestuskivi. Klubi liikmed on osa võtnud riiklike tähtpäevade tähistamisest ja Eesti vabadusvõitlejate liidu korraldatud kokkutulekutest.

Klubi asutamisaastail pani klubi esimene president Enn Vohli õla alla Seli tervisekeskuse rajamisele, kus nüüd käivad oma tervist ravimas sajad endised sõjamehed, sõjainvaliidid, metsavennad, represseeritud ja praegused kutsealused. Kanada ja Eesti klubi toetusel on ilmunud Vaino Kallase koostatud kaheosaline raamat „Eesti koolipoisid Teises maailmasõjas”, mis jaotati tasuta kõigile keskraamatukogudele, noorteorganisatsioonidele, Kaitseliidule ja sõjaväeosadele. 2006. aastal ilmus Vaino Kallaselt mahukas raamat „Kahe sõja vahel”.

Eesti lähiajaloo ja lennuväepoiste elusaatuste tutvustamise eesmärgil on alates 1996. aastast internetis üleval klubi veebileht, www.hot.ee/v/vaikal, mille on alla laadinud üle saja tuhande külastaja.

Homsest lõpetab klubi oma tegevuse. Klubi dokumendid on antud arhiivi ja klubi lipp Eesti sõjamuuseumi. Siitpeale elab Eesti lennuväepoiste klubi edasi vaid ajalooraamatutes.