P, 4.12.2022

REPLIIK ⟩ Et Oliver ei jääks kõige viimaseks

Siiri Erala
, peatoimetaja
Et Oliver ei jääks kõige viimaseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Viimne hoovilaps Oliver kampaaniavideost.
Viimne hoovilaps Oliver kampaaniavideost. Foto: ekraanikuva
  • Kas käsk paneb lapsed rohkem liikuma?
  • Millega tegelevad kadunud hoovilaste vanemad?

Tervise- ehk haigekassa on algatanud kampaania “Viimne hoovilaps”. Selle tarbeks veebis ja teles vändatav videoklipp esitleb Oliveri. Poissi, kes korrusmajade vahel õues mängib. Mängukaaslast tal ei ole. Esiti on üksigi põnev, siis aga meeleolu langeb. Teised lapsed istuvad toas, vahivad nutiseadet ja söövad rämpsu.

Oliverist hakkab kahju. Edasi kõlab šokeeriv fakt, et Eesti lapsed veedavad värskes õhus vähem aega kui vangid. Ja kulminatsioon: “Paneme lapsed taas liikuma!”

Oliveri lugu köidab, probleem saab selgesti määratletud, tundub väga aja- ja asjakohane. Üleskutse sõnastus jääb mind aga närima. Mõistan seda kui üleskutset täiskasvanutele. Seega kuulun sihtrühma. Nüüd siis püüan ära arvata, mida tervisekassa mult ootab. Kuidas panna laps õues mängima? Rõhk sõnal “panna”.

Hoopis loogilisem tunduks mulle kas “Lähme koos lastega õue!” või “Õpetame lapsele õuemänge!”. Et need mõlemad toimivad, saan omast kogemusest kinnitada.

Minu laste vanaema õpetas neile hiljuti selgeks mängu “uka-uka, mina prii”. Tõeline hitt! Tund või paar seda peituse-jooksu segamängu on nüüd igapäevane. Eriti lõbus koos issiga. Parem kui telefonist videoid vaadata? Jah! Parem kui konsoolis kolle tulistada? Jah!

Ehk: et Oliver ei oleks viimne hoovilaps, ei aita käsust “Mine õue!”. Täiskasvanutel endil tuleb tahvlid ja telefonid käest panna, televiisor puldist kinni klõpsata. Mängige lastega, tehke koos!

Miks mitte korraldada pereringis nüüd hoopis vanade hoovimängude õpetamise-õppimise talgud?

Märksõnad
Tagasi üles