Eliidi puhkebaasid, kämpingud, suvilakooperatiivid ja pioneerilaagrid: kogu tõde eestlaste puhkamiskultuurist pandi näitusele

Üks ­levinumaid suvilavorme metsas ja mere ääres oli kõrge ja kitsa viiluga telkmaja. Mändide all teerajal jalutab näitusel Pärnu muuseumi teadur Aleksandra Ehte. Foto: Urmas Luik

Palju on räägitud sellest, et siin­samas Valgerannas asub Eesti nõukogude aja kõige efektsemaid eliidi puhkebaase: kunagine ministrite nõukogu puhkebaas, nüüdse nimega villa Andropoff ja sinna juurde kuuluvad mängude maja ja saunamaja. Või kuuldud legende sellest, kuidas Häädemeeste lähistel Jaagupis ­Vzmorje puhkebaasis olevat puhanud esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova.

Suvilakooperatiivid ja aiamaa harimine oli samuti üks kollektiivse puhkamise vorme, neid projekteeriti riiklikult ja nagu linnade masselamuehituses kehtisid individuaalsuvilate puhul ranged normid.

Täna Pärnu muuseumis avataval Eesti arhitektuurimuuseumi palju auhinnatud näitusel “Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” on ajaloolased Triin Ojari ja Epp Lankots võtnud uurida teema, mida varem ei olnud Eesti arhitektuuriajaloos veel väärtustatud.

Näitus ja samanimeline raamat annab ülevaate puhkamisest ja puhkamiseks ehitatud või kavandatud ruumidest 20. sajandil. Nagu Ojari märgib, leidub neid objekte tõepoolest seinast seina. Asutuste puhkebaasid on uni­kaalne hoonetüüp laiemas arhitektuurikontekstiski: väljaspool Nõukogude Liitu neid sellisel ­kujul ei ehitatud. Samuti vaatlesid kunstiloolased muid puhkusepaiku nagu kämpingud, suvilakooperatiivid ja pioneerilaagrid. Eraldi märksõnana kerkis esile “eliidipuhkus”.