/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/03/13759236t1hbfae.jpg)
- Eesti suvilakultuur on unikaalne
- Ehitati ise ja aastaid
- Aiapidamise harjumused on muutunud
Palju on räägitud sellest, et siinsamas Valgerannas asub Eesti nõukogude aja kõige efektsemaid eliidi puhkebaase: kunagine ministrite nõukogu puhkebaas, nüüdse nimega villa Andropoff ja sinna juurde kuuluvad mängude maja ja saunamaja. Või kuuldud legende sellest, kuidas Häädemeeste lähistel Jaagupis Vzmorje puhkebaasis olevat puhanud esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova.
Suvilakooperatiivid ja aiamaa harimine oli samuti üks kollektiivse puhkamise vorme, neid projekteeriti riiklikult ja nagu linnade masselamuehituses kehtisid individuaalsuvilate puhul ranged normid.
Täna Pärnu muuseumis avataval Eesti arhitektuurimuuseumi palju auhinnatud näitusel “Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” on ajaloolased Triin Ojari ja Epp Lankots võtnud uurida teema, mida varem ei olnud Eesti arhitektuuriajaloos veel väärtustatud.
Näitus ja samanimeline raamat annab ülevaate puhkamisest ja puhkamiseks ehitatud või kavandatud ruumidest 20. sajandil. Nagu Ojari märgib, leidub neid objekte tõepoolest seinast seina. Asutuste puhkebaasid on unikaalne hoonetüüp laiemas arhitektuurikontekstiski: väljaspool Nõukogude Liitu neid sellisel kujul ei ehitatud. Samuti vaatlesid kunstiloolased muid puhkusepaiku nagu kämpingud, suvilakooperatiivid ja pioneerilaagrid. Eraldi märksõnana kerkis esile “eliidipuhkus”.
/nginx/o/2021/05/03/13759237t1h11d6.jpg)
Kui suvilad on tänini aktiivselt kasutuses ja mida Tallinnale, Pärnule ja teistele suurematele linnadele lähemal, seda rohkem on need ümber ehitatud, siis puhkebaasid asusid teinekord väga üksikus, isegi metsikus kohas. Asutused, mis need rajasid, on ammu kadunud. Selles mõttes on kõnealune näitus dokumenteeriv esmaülevaade, mida, miks ja kuhu meil on ehitatud.
Nagu näiteks Kabli suvilakooperatiivi Vika väga uhked August Kõresaare projekteeritud telksuvilad, on hämmastavalt palju omaaegseid suvilaid ikka veel alles, säilinud algkujul.
/nginx/o/2021/05/03/13759249t1h0d04.jpg)
Eesti arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari, mis teid eestlaste puhkamise ajaloos kõige rohkem huvitas?
Mõni harv puhkebaas nagu ministrite nõukogu puhkebaasid Valgerannas (villa Andropoff) ja Narva-Jõesuus või Paatsalu Polümeerile kuulunud puhkebaas, mis tänini tegutseb külastuskeskusena, oli varemgi teada ja pildistatud. Aga meie eesmärk oli tõsta esile midagi, mida enne ei oldud nii palju uuritud.
Arhitektuur on alati seotud selle riigikorra, võimu ja süsteemiga, mis ta nii-öelda sünnitas. Puhkearhitektuuri puhul huvitas meid just see, et nõukogude ajal oli puhkaminegi riiklikult organiseeritud elukorraldus: väga palju jälgiti, kuidas ja kus inimesed puhkasid.
Puhkebaaside sünd ja suvilakooperatiivide planeerimine – kuhu, kui palju, kellele – oli väga põhjalik töö. Meile oli ka selle süsteemi kui nõukogudeaegse argielu üks tahke põnev uurida.
/nginx/o/2021/05/03/13759238t1haf1f.jpg)
Suvilakooperatiivid olid ju asutusepõhised. Ehk kolleeg, kes istus sinu naaberkabinetis, võis olla su suvilakooperatiivi naabergi. Nii et kollegiaalne ja kontrollsuhe jätkus ka suvila- ja aiamaal. Pea igal teisel nõukogude asutusel oli puhkebaas ja kas suvilakooperatiiv või mitu. See oligi väga kontrollitud: projekt pidi olema kooskõlastatud, vastama normidele.
Kui 1965 tulid esimesed aiamajade normid, ei tohtinud need olla üle 25 ruutmeetri. 1980. aastail võisid juba 40–45ruuduse teha. Aga no need ei olnud ikkagi suured. Ja et normist ega projektist mööda ei ehitaks, olid ehituse vastuvõtu komisjonid, kes käisid, mõõtsid ja vaatasid.
Oli see isegi mõnes mõttes õitseaeg, kus arhitektid projekteerisidki suvilaid?
See ongi huvitav, et hästi palju ehitati individuaalprojekti järgi. Tavainimesel tuttavat arhitekti võib-olla ei olnudki, aga olid väga korralikud arhitektuurivõistluste tulemusel saadud tüüpprojektid, mis ajastu maitsele väga hästi vastasid. Tüüpprojektide katalooge ilmus kolm–neli umbes iga kümne aasta tagant ja sealt said siis omale valida.
/nginx/o/2021/05/03/13759239t1h2f8a.jpg)
Uurisime põgusalt ka Läti-Leedu suvilapilti. Samuti Venemaa datša’sid, ettekujutus on olemas, Narvas ja Sillamäel võib neid samuti näha. Päris kindlasti erineb Eesti suvilakultuur isegi meie lõunanaabrite omast korrastatud, harmoonilise, korralikult ehitatud ja hooldatud keskkonna poolest. See on iseenesest unikaalne.
Soomlastel on hoopis teist tüüpi, mökki-kultuur.
Eesti suvilad olid modernsed-modernistlikud, lihtsa vormi, lameda või telkkatusega hooned. Tõepoolest peeti projektist kinni, värviti nii nagu ette nähtud, pügati muru, istutati hekki. Eestlane üldiselt on üsna ümbrust korrastav tegelane, suvilate põhjal võib seda öelda.
Te kohtusite nende suvilate praeguste omanikega. Kujutan ette, et alustada oli päris raske, mingit ülevaadet ju ei olnud.
Oo jaa! Väga tihti oligi nii, Eesti on õnneks väike ja kellegi tuttava tuttaval on mõni suvila – sealt hakkas hargnema. Läksid kohale ja siis juhatati sind naabri juurde, kes omakorda juhatas sind naabri juurde. Tihti koputasid uksele, ütlesid “tere, teil on siin nii tore maja” ja sealt sai suhtlus alguse. Niisamuti tegime infokorjet sotsiaalmeedias ja kuulutasime arhitektuurimuuseumi kodulehel, et saatke oma lugusid, aga sealt väga palju kontakte ei tulnud.
Näitusele ja raamatusse neid lugusid nii palju ei jõudnudki, aga taustalood tiksusid kõrvus. Just see suvilate iseehitamine on väga põnev teema.
/nginx/o/2021/05/03/13759242t1hebb3.jpg)
Nagu individuaalelamute puhul ei saanud inimesed suvila ehituseks ehitusfirmat nõukogude ajal ju palgata. Sa kas ehitasid ise või lähisugulaste abiga või haltuura korras palkasid paar töömeest kuskilt. Mis materjalidest ja kuidas neid projekte kohandati ja norme omale sobivaks venitati – kõik sellised teemad meid huvitasid.
Kas kunagi võib juhtuda, et meil ei ole enam kogu seda väärt suvilaarhitektuuri?
Ma arvan, et see juhtub, et ühel hetkel neid meil ei ole, sest tuleb aru anda, et need ehitati kättesaadavatest materjalidest, nende eluiga ei pidanud olema väga pikk. Seda enam on hea meel nende üle, mis on tõepoolest alles.
Muinsuskaitse all suvilatest on tinglikult säilinud ainult omaaegne ministrite nõukogu suvilakompleks Keila-Joal, kus suurem osa suvilatest pärineb läinud sajandi 30. aastate lõpust, sõjaeelse vabariigi lõpuperioodist, aga seal on ka mõni nõukogudeaegne suvila, mis on võetud kaitse alla. Aga need on riigi ehitatud ametlikud suvilad, erasuvilaid ei ole muinsuskaitse alla võetud mitte ühtegi.
/nginx/o/2021/05/03/13759243t1h343e.jpg)
Üldiselt, kõige parem kaitse on teadlik omanik. Seda näitust ette valmistades me ju sõitsime kogu Eestis ringi ja kohtusime väga paljude inimestega. Oli näha, et need inimesed, kes on veel algsed omanikud või esimeste omanike järeltulijad või on ostnud nii stiilse suvila just arhitektuuri pärast ja kelle maju me pildistasime, kellega kohtusime, tõepoolest armastasid seda hoonet. Nad teadsid selle ajalugu, väärtustasid seda sellisena, nagu see on.
Nõukogude periood ja sellele eelnev on teie uurimistöö tulemusena siin näitusel ja raamatus, kas sealt edasi oleks niisama huvitav minna?
Eks see ole ju päris suur muutus ja riiklikult planeeritud suvitamiskultuur sel kujul on kadunud. Ametiasutuste puhkebaasid kadusid täielikult. Individuaalsuvitamine selles mõttes kuhugi ei kadunud, et suvilad on erastatud ja suvilakooperatiive nimetatakse nüüd ühistuteks. Omandivorm on ajakohastatud, aga suhteliselt sarnane omaaegse süsteemiga.
Laias laastus oli nõukogude aja lõpuks igal viiendal perel suvila. Need inimesed toimetasid suvilates ju edasi ja suvilas käimine on jäänud siiamaani. Tõsi, vanemas põlvkonnas on rohkem juurdunud istutamis- ja aiahooldamisharjumused, ehkki porgandimaad enam nii palju ei harita, rohkem iluaeda või hoopis vastupidi: öeldakse, et looduslikke kooslusi ei tohigi niita. Aiakujunduse ja -pidamise harjumused on väga palju muutunud.
/nginx/o/2021/05/03/13759248t1h1605.jpg)
Sedagi tuleb arvestada, et nõukogude ajal välismaale ju väga reisida ei saanud ja puhkusevõimalused olid piiratud. Tänapäeval on suvila ju vaid üks puhkamise viis paljude seast.
Ja see paradoks, mida nõukogude ajal elanud inimesed mulle meenutasid: suvila oli tore küll, aga see tähendas meeletut tööd. Esiteks, ehitamine võis võtta kolm-neli-viis-kuus aastat, kui mitte rohkem. Ja enamasti saadi kolhoosilt või riigilt kõige viletsam maa. Seda tuli harida, parandada.
Nii et jah, suvilaga on paradoksaalsel kombel seotud suur töötegemine ja füüsiline koormus selle kõige korrastamisel. Seda võib-olla tänapäeval nii palju ei viitsita enam.
Eesti arhitektuurimuuseumi näitus
on pälvinud peale paljude näitusekülastajate äratundmisrõõmu
muinsuskaitse pärandi uurija aastapreemia 2020 nominatsiooni,
kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali näituse aastapreemia nominatsiooni 2020.
Näituse ja raamatu “Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” koostajad, arhitektuuriteadlased Triin Ojari ja Epp Lankots pälvisid Eesti Vabariigi 2020. aasta riigi kultuuripreemia.
Näitusega kaasnenud raamat “Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil” valiti 2020. aasta 25 kaunima raamatu sekka.