Juhtkiri ⟩ Milline eeskuju!

Poolfinaalseerias 3:0 Rapla alistanud Pärnu jõudis klubi ajaloos esimest korda Eesti meistrivõistluste finaali. Foto: Urmas Luik

Silmanähtav rahulolu. Võiduhõisked, rõõmurõkked ja kallistused. Avalad naeratused. Veekalkvel silmadega tiimijuht Johan Kärp, kes juba paari tunni eest, pineva mängu alguses näost tulipunaseks tõmbus, väriseb nüüd erutusest ja embab kirglikult kõiki kaasteelisi. Sealhulgas mängijaid, kes platsilgi ei käinud.

Ega vahet olegi, kas käisid või ei. On see ju üks tiim. Ühtne löögirusikas. Kellavärk, kus oluline roll täita ja kogu seda kaadervärki (edukalt) töös hoida on igal hammasrattal: pealikul, peatreeneril, teistel treeneritel, mängijatel, abipersonalil, toetajatel, fännidel.

Mõni hammasratas on suurem, mõni pisut väiksem, mõnda aga näeb ainult kellassepa luubiga. Aga nad on kõik tähtsad.

Kogu mängule õues teleri vahendusel kaasa elanud fännid (neid ei pea kindlasti luubiga vaatama) hõiskavad Pärnu spordihalli akna taga, taovad trummi ja aplodeerivad ennastunustavalt. Veel kallistusi. Milline tohutu tundetulv!

Nende siiraste, südamlike emotsioonide tunnistajaid oli palju enam. Praegusele ajale iseloomulikult jälgis enamik huvilisi seda lahingut kodudes telerite või arvutite taga. Võime vaid ette kujutada, kui suureks mölluks üleeile Pärnu spordihallis läinuks, kui poleks seda jäledat viirust, mis selle ajaloolise sündmuse puhulgi ei lubanud siinsel rahval koos rõõmustada.

Ometi ei suuda kõikjal maailmas kurja tegev haigustekitajagi pisendada tõsiasja, et Pärnu korvpalli esindusmeeskond jõudis Eesti meistrivõistlustel viimaks finaali.

See ei ole üksnes ühe spordiklubi ja selle poolehoidjate rõõm kodumeeskonna seninägematu saavutuse üle. See on midagi palju enamat.

See ei ole üksnes ühe spordiklubi ega selle poolehoidjate rõõm kodumeeskonna seninägematu saavutuse üle, vaid palju enamat. See on midagi märgilist. See on midagi, millest mõnegi muu valdkonna esindajad võiksid siin kandis (aga miks mitte mujalgi) õppust võtta.

See on ehe näide ülal mainitud koostööst ja tohutust ühisest pingutusest, mis viisid sihile: virtuoosselt meeskonda komplekteeriv ja mehi suunav peatreener Heiko Rannula, vaata et hullu fanatismiga toetajaid kaasav Kärp, viimse veretilgani võitlevad mängijad. Seda loetelu annaks pikalt jätkata.

Mõistagi ei saa siinkohal tähelepanuta jätta Pärnu korvpalliklubi eestvedajat ja treenerit Mait Käbinit, kes on ladunud vundamendi, millele nüüd triumfikaar ehitati.

Juba enne turniiri lõppu Sadama-nimelise meeskonna suursaavutuse leheveergudel esiletoomine ei tähenda, et Pärnu Postimehe arvates on Pärnu tiimi tänavune hooaeg lõppenud ja suurt BC Kalev/Cramot hammustada pole võimalik. On küll võimalik, kas või korra naksata. Aga kui see ei õnnestu, pole ka hullu.