Lapsepõlv Pärnus innustab fotograafi reisima pärapõrgusse

Kui veel kuu tagasi soovis maailmarändur reisida Eritreasse, siis nüüd on tema suurim soov minna Soome sõbrannale külla. Foto: Mailiis Ollino

“Muinasjutuline algus ­kirevate kostüümidega võttis minu silme all kiiresti süngemad värvid. Ohverdamine on nii sürreaalne vaatepilt Indoneesia keskpäevases prožektorina lõõskavas päikeses, et võika tapatöö asemel tundub see katkena mõnest maagilise realismi meistriteosest. Aga ma ei pea end näpistama, et veenduda selles, et kõik toimub päriselt. Hais, mis hakkab kiiresti levima kuuma päikese käes vedelevatest korjustest ja verest, kinnitab veenvalt, et see kõik juhtub päriselt.”

Nii kirjeldab 20 aastat reisi­fotograafi ja -ajakirjanikuna leiba teeninud Silvia Pärmann oma viimases raamatus “Kusagil maa­ilma lõpus” enese kogemust Indoneesiast, kus ta osales meile tavatul, päevi kestnud matuserituaalil, kus ohverdati paarkümmend pühvlit.

Kuigi Pärnust pärit Pärmannile meeldivad väga suurlinnad, on tema südame võitnud paigad, mis enamiku Euroopa turistide teele ei jää. Nõnda on ta jääd­vustanud inimese jälge planeedil nii kurikuulsas Tšornobõlis, mis nüüdseks kujunenud populaarseks reisisihtkohaks, kui Norras Teravmägedel.

Fotograaf usub, et just suvepealinnas veedetud lapsepõlv ja tolleaegne eluolu viivadki teda nüüd äärealadele – on ta ju isegi üles kasvanud väikese linna väikeses majas.

Kuidas teie lapsepõlv möödus? Kas juba siis unista­site reisimisest?

Kui ma oma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis mitte miski ei viidanud sellele, et minust võiks saada reisifotograaf ja -ajakirjanik. Me ei reisinud kunagi ja keegi ei julgustanud mind seda tegema. Ma isegi ei osanud mõelda, et selline töö, mille mõte on vahen­dada teiste riikide elu ja võõrast kultuuri ja oma reisielamusi, on päriselt olemas ja seda võib vabalt teha iga Eesti naine.

Koolis räägiti kadunud ja surnud linnadest, ammu toimunud sõdadest, sajandeid tagasi elanud inimestest. Geograafiatunnid, mis teoreetiliselt võinuks olla minu lemmikud, ei toonud seda maailma lähemale: õpikufaktid ei andnud edasi mujal riikides valitsevat atmosfääri ega nende kultuuri. Mul on selgesti meeles tunnid, kus igal aastal kutsuti meid klassi ette: õpetaja ütles riigi nime ja sa pidid seda maailmakaardil näitama, teadma selle pealinna, rahvaarvu ja peamisi maavarasid.

Meenub hetk klassi ees, kui õpetaja küsis, kus on Ouagadougou. Mäletan siiani seda tunnet, et mind absoluutselt ei huvita see, sest ma nagunii ei lähe sinna mitte kunagi.