JUHTKIRI ⟩ Mis tunne on kaugõppijal?

Tänavust noorte kirjutamisvõistluse auhinda üle andes märkis Pärnu Postimehe peatoimetaja, et sageli räägivad noori puudutavatel teemadel avalikkuses ainult täiskasvanud. Foto: Jüri Looring

Kui papa Jannseni sünnist möödus 200 aastat, toimus esimene Pärnu Postimehe eest veetud kirjutamisvõistlus tudengitele-gümnasistidele. Alusta­sime traditsiooni, et lehe asutaja Johann Voldemar Jannseni nimi jääks kõlama noorte seaski. Pealegi: kuidas sünnivad tulevased kolumnistid, esseistid, arvamusliidrid, kui nad oma esimest artiklit ei kirjuta ega avalda?

Me pole ühelgi aastal määranud teemat, millel noored peaksid kirjutama. Kummalisel kombel kujuneb see ise. Igal konkursil on leidunud üks teema, mis on kõnetanud valdavat osa noortest. Esimene kord Eesti ja eestlus, teine kord nutisõltuvus ning ­tänavu kaugõpe. Kaugõpe selle sõna uues tähenduses (distantsõpe, kodune e-õpe).

Mitme noori puudutava teemaga on kahjuks nii, et nende üle ja ümber keerutavad üldjuhul juttu ja harutavad mõttelõnga täiskasvanud. Kaugõppest räägivad minister, direktor, haridusteadlane. Vahel õpetaja, lapsevanem. Õppuri vaatenurka me ei tea. Vähemalt nood, kel endal kooliealist kodus pole.

Seekordse Jannseni-nimelise arvamus­lugude võistluse võitja võimaldab meil kirja pandud ridade abil osa saada e-õppe koolipäevast. Tunda, mismoodi silmad hakkavad väsima, selg jääb kangeks, õhk sumbub ja tülpimus rusub vaimu, kui pärast e-tunde ­tuleb alustada koduste ülesannetega. Need nõuavad taas ekraani ees istumist. Kui päev läbi saab ja tahaks sõpradega suhelda, tuleb uuesti mängu... ekraan.

Noorel kirjaneitsil ei jää märkamata, et samasuguses rütmis kulgeb elu täiskasvanutel. Õpetajatel, emadel-isadel.

Gerttu Johanna Riigi täna ilmunud kirjutis toob päevakorda teema: kui kaugõpe tuleb taas, siis kuidas korraldada seda nii, et vaim ei närtsiks ega keha kärbuks. Pärnu Postimehe veergudel on juba ilmunud mõttekilde, kus osutatakse, et tulevikku silmas pidades tuleks järgmiseks koroonalaineks valmistuda loovamalt. Käte deso­aine ja maskide varumisest jääb väheks. Need on abimehed puhtuse hoidmisel ega taga meie üldist heaolu.

Nii loodan, et võimalus vaadata senist distantsõppe korraldust õpilase vaatevinklist annab hoo mõttevahetusele. Arutelus sünnivad kokkulepped ja kokkulepetest vajalikud muutused.