/nginx/o/2021/05/18/13786388t1hd2d0.jpg)
Sportija või ajakirjanikuna tuhandetel võistlustel käinuna pole ma eales näinud nii õnnelikke hõbemedaliste, kui olid Pärnu Sadama korvpalliklubi liikmed Eesti meistrivõistluste auhinnatseremoonial.
Olgugi et meie mehed said äsja viimases finaalmängus Pärnu spordihallis tappa ja vastased vihtusid taamal võidutantsu, peegeldus pärnakate nägudelt siiras rõõm: pritsiti vahuveini, hüpati ja kallistati.
Siinkirjutaja teab omast käest, kui valus on jääda teiseks. Mõni on öelnud, et see on kõige hullem koht. Aga tänavuse hooaja korvpallifinaalis need tõekspidamised ei kehtinud, sest Pärnu võitles endast kõvasti tugevama ja palju kordi suurema eelarvega BC Kalev/Cramoga. Tiimiga, mis oli koostatud tugevaks VTB ühisliigaks.
Väike Pärnu pani pealinlastele finaali avalahingu võiduga (81:76) piltlikult öeldes sellise paugu vastu hambaid, et tiitlikaitsjad võbisesid veel teiseski matšis ja nägid kurja vaeva (85:80), tõestamaks, et hoopis nemad valitsevad Eesti korvpalli.
“Tuleb ikka rahule jääda, muidugi!” oli tiimi peatreener Heiko Rannula vahetult pärast matši, hõbemedal kaelas, rõõmsas tujus. “Oleme realistid, see on praegu meie lagi. Kaheks mänguks meid jagus, siis oli juba mängijate kehakeelest näha, et olime tühjad.”
Viimased kaks lahingut kaotas Sadam vastavalt 15 ja 26 punktiga.
Ehkki Rannula sõnutsi on süvaanalüüsiks veel vara, arvas ta, et Eesti esiklubi vastu jäi eelkõige vajaka eesliinis. Tagumised tegid oma ära, aga peatreener oodanuks rohkem Lauris Blausilt, Linards Jaunzemsilt ja Mihkel Kirveselt.
“Aga ma ei heida ühelegi mängijale midagi ette – igaüks andis endast maksimumi. Lõpus olid kõigil pisivigastused, ent kõik võitlesid lõpuni. Olnuks palju tahta ka, et me Cramoga neli mängu järjest punkt punkti mängu paneme. Läksime võitlema ja võitlesime nii palju, kui meil jõudu oli,” rääkis seitsmendat hooaega siinset tiimi tüürinud loots.
Pärnu sai lõppenud hooajal kokku Eesti mõistes tummise satsi. Rannula lähtus tiimi kokku pannes põhimõttest, et ei riski ja valib tuttavad mängumehed. Samal ajal oli hooaja alguses koroona tõttu palju segadust ega teatud, kui palju üldse mängida saab või kuhu reisida on võimalik. Viimaks madistati põhiturniiril ju vaid Eesti tiimidega ja Läti piir jäi suletuks.
“See ei olnud kindlasti ideaalne komplekteerimine, teatud puudujäägid meil olid. Lõppude lõpuks see risk õigustas: me ei jäänud haigeks ja meil polnud platsiväliseid probleeme. Läksime kindla peale ja olen selle satsiga väga rahul. Super vennad! Omavaheline läbisaamine ja keemia oli tipp-topp,” kiitis 38aastane treener.
/nginx/o/2021/05/18/13786386t1h153b.jpg)
Ehkki hooaja jooksul tuli ette tagasilööke – karikavõistluste pronks ja Eesti-Läti ühisliigas kaotus veerandfinaalis –, kaalus koduse tšempionaadi hõbe Rannula hinnangul eelnenu üle, sest Eesti meistrivõistlused on kõige olulisemad. “Hooajale ei saa panna maksimumhinnet, aga tubli “4+” kindlasti. Lõpp hea, kõik hea!” resümeeris ta.
Riigi meistrivõistluste sümboolsesse viisikuse valiti kolm kalevlast – Marcus Keene, Devin Thomas, Janari Jõesaar –, Rapla ääremängija Roberts Freimanis ja Pärnu mängujuht Edon Maxhuni.
Soome passiga pallur, kelle juured ulatuvad Kosovosse, oli suvepealinlaste eduka hooaja peaarhitekt. Meeskonna süda ja vaata et klubi ajaloo parim leid, kelle kinnihoidmiseks tuleks ta tuleval hooajal ilmselt rahapakiga oimetuks lüüa.
Kui klassikalised mängujuhid otsivad eelkõige kaaslasi ja jagavad resultatiivseid sööte, siis Maxhunile meeldis skoorida. Soome koondislane sopsas kolmseid, nagu lööks naelu seina. 188sentimeetrine pallivõlur oli suvepealinlaste resultatiivseim mees, tuues keskmiselt 17,3 silma mängus. Ja ega söödunumbrigi (4,9) üle kurta saa. Finaalis Kalevi vastu viskas Maxhuni vastavalt 14, 34, seitse ja 26 punkti.
/nginx/o/2021/05/18/13786391t1h355a.jpg)
“Muidugi soovisin enamat, aga tegime siiski ajalugu ja väärisime hõbedat. Võitlesime lõpuni ja kuigi me ei saanud soovitud tulemust, näitasime, et meie satsil on suur süda,” rääkis 23aastane Maxhuni, kes eelmisel hooajal pallis Hispaania kolmandas liigas. “Olen Heikole siiralt tänulik, ta andis mulle platsil vabadust. Tegin oma elu parima hooaja ja see jääb mulle igavesti meelde. Mängisin hästi, aga see on alles mu karjääri algus.”
Küsimusele, kas näeme soomlast ka tuleval hooajal Sadama särgis, vastas Maxhuni: “Ma loodan, aga eks me näe.”
Individuaalseid autasusid tuli hõbedasatsi veel: parima noormängija tiitel omistati 18aastasele Hugo Toomile ja Märt Rosenthal teenis parima kaitsemängija tunnustuse.
Teist hooaega Pärnus pallinud Rosenthali ülesandeks jäi vastaste võtmemängijate ohjamine. Isegi kui Tartust pärit kaitsespets sai finaalseeria avamängus paugu põlve pihta – mis talle varemgi muret tegi – ja pidi mängust lahkuma, tuli Rosenthal juba järgmises matšis meeskonnale uuesti appi ja mängis seeria ebamugavustundega lõpuni.
“Hõbedaga võib rahul olla, samal ajal pean endale tuhka pähe raputama,” tundis viskav tagamängija endal süüd, kuna sai teises lahingus ehk napis kaotusmängus kiirelt viis viga täis. “See tegi tervele tiimile karuteene: jätsin kaaslased hätta ja nad pidid minuta 16 minutit võitlema. Arvan, et teine mäng läkski pisut selle nahka. Kui oleks selle mängu kuidagi kätte saanud ... võinuks kõike juhtuda.”
/nginx/o/2021/05/18/13786394t1h081f.jpg)
Siiski tuleb Rosenthalil tänavusega rahule jääda, sest tagamängija lõi Eesti koondise ukse pauguga valla ja ilmselt mängib seal tulevikuski. Isiklikus plaanis oli tänavune eesmärk paremasse füüsilisse vormi saada ja kaitsemängus areneda.
“Kaitses astusin sel aastal sammu edasi ja tõestasin, et areneda annab, kui ise seda väga tahad. Rõhusin sellele iga päev. Suur roll oli peatreenerilgi, kes toetas mind ja andis võimalusi katta liiga kõige paremaid mängijaid. Arvan, et sain selle ülesandega hakkama,” rääkis kompromissitu võitleja.
Parima kaitsemängija autasu tähendab 22aastasele tagamängijale palju, eelkõige seepärast, et ta tahtis just selles vallas kangesti areneda ja sai viimaks selle eest väärilise tasu. Ehkki see on individuaalne tunnustus, kuulub see Rosenthali sõnutsi kogu tiimile, kes teda kaitses abistas.
Pärnu tiimi kogenuima mehe, 38aastase Kristjan Kanguri jutu järgi üritas ja võitles kodumeeskond Kalevi vastu kõvasti, aga viimaks panid pealinlased klassivahe maksma.
“Nad olid meist paremad ja mul pole seda häbi tunnistada,” lausus vanameister, kes oletas, et kahe esimese partii põhjal rööviti kalevlastelt ilmselt nii mõnigi unetund. “Võitlesime südamega ega lasknud pead norgu. Oleme hõbeda igati ära teeninud.”
202sentimeetrine kunagine Eesti koondise kapten, kes liitus tiimiga veebruaris, tõestas, et vanus passis on kõigest number. Suurepärases vormis vägilane lappis Pärnu kaitses auke ja pani selliseid katteid, kust keegi naljalt läbi ei pääsenud. Vajadusel juhendas nooremaid ja rahustas mängu. Ja nagu ikka, tegi kolmese taga oma legendaarseid petteid ja kui vastane peale ei tulnud, karistas ära.
/nginx/o/2021/05/18/13786389t1hf509.jpg)
Ehkki kaheksal korral Eesti parimaks meeskorvpalluriks valitud Kangur alustas meistriliiga karjääri 2000. aastal ja kahe aastakümnega on CVsse kogunenud kõrgliigaklubid nii Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast kui Hispaaniast, oli tänavune hooaeg talle eriline. “Ma ei olnud ju kodulinna eest varem mänginud,” tõdes pärnakas. “Suutsime linnale tuua ajaloolise koha, kuhu varem pole jõutud. Meil on riietusruumiski stendi peal kirjas: “Pärnu eest!” Olen igati rahul, et otsustasin Pärnu kasuks.”
Kas Kangurit näeb järgmisel hooajalgi Sadama särgis? “Praegu on keeruline öelda, pean aja maha võtma ja oma passi vaatama. Ma pole seda otsust teinud ega tee täna või hommegi. Las emotsioonid ja pulss lähevad alla. Suvel mõtlen ja kaalun,” vastas Eesti korvpalli üks ikoonidest vahetult pärast eilset mängu.
Võistkonna juht Johan Kärp oli tiimile tellinud särgid kirjaga “Ajalugu tehtud”, mis autasustamiseks selga aeti. Nõnda polnud vahet, missuguseks kujuneb lõpptulemus – ikka on korrektne, sest Pärnu polnud varem finaali jõudnud.
“Panime üsna neutraalse sõnumi, et ei oleks häbi selga panna,” selgitas Kärp. “Oleme õnnelikud, meile pole see mingi kaotus! Õnnitleme Cramot, vahe oli tuntav. Olen oma poiste üle nii uhke. See on meile tohutu pidupäev, uskuge mind! Kahju vaid sellest, et saal on tühi – see olnuks hullumaja, mis need fännid oleks siin teinud. Järgmine aasta paneme uuesti ja proovime Cramole lähemale saada. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga peame seda tegema!”
/nginx/o/2021/05/18/13786393t1h796f.jpg)
Ühe päeva lubas Kärp puhata, kuid siis läheb uuesti töö käima, sest Pärnu plaanib järgmisel hooajal pallida FIBA Europe Cupil. Tiimi juht lubas, et eurosarjaunistus saab tõeks. “Palju oleneb sellest, kas saame väljastpoolt Pärnut abi juurde. Üksi Pärnu linnaga me pole selleks kahjuks võimelised. Aga me lähme sinna, peame minema!” rõhutas ta.
Seejärel läheks lahti tiimi komplekteerimine, milles Sadam on alati konkurentidest väledam olnud. Nõnda plaanitakse tänavu suvelgi. Praeguse seisuga pole tiimil ühegi palluriga suusõnalist kokkulepet.
“Leppisime kokku, et teeme selle finaalseeria ära ja siis räägime. See on meile nii suur sündmus – praegu naudime hetke. Aga ega me pikalt maga,” kinnitas Pärnu klubi juht.
Jutud räägitud, ärgitas maru õnnelik Kärp kogu satsi kiiresti riidesse panema ja bussi suunduma. Pesta polevat spordihallis mõtet, kuna mujal ootasid juba kuum saun ja külmad õlled.
/nginx/o/2017/02/28/6395071t1hc1fc.jpg)