Jane Mets: Raad, istu ja mõtle korra

Pärnu bussijaam. Foto: Mailiis Ollino

Meenub täna­vune märtsiküüditamise aastapäev Vändras. Ja proua, kes ­lähenes veel ­enne sõnavõtu algust ja palus, et tänaksin maakonnas sotsiaaltranspordi käivitanud inimesi. Ta pidas eelkõige silmas Andrus Kärpukit. Kärpukit, kelle kohta mõni aeg tagasi päris aru Merle Rallmann Pärnu Postimehest.

Ajakirjanik helistas ja küsis, kuidas Põhja-Pärnumaa vallavanemana olen rahul Andruse kui MTÜ Pärnu Ühistranspordikeskuse (PÜTK) juhataja tööga. Vast puhkuselt naasnuna pidasin seda esialgu tüngakõneks, uudist PÜTKi juhataja lahkumisavaldusest kuulsin pisut hiljem, valla küsimused vajasid süvenemist.

Tõesti, haldusreformijärgne Pärnu hoopleb oma suurusega, tulge parem kaema tõeliselt suurt valda – Põhja-Pärnumaad!

Merle Rallmanni pärimine, õigemini selle tinginud teade, et Kärpuk soovib ametikohalt lahkuda, nörritas ja ajas vihaseks. Vihaseks ei ajanud siinjuures mitte PÜTKi juhataja otsus, vaid asjaolud, mis võisid selleni viia. Tean Andrust juba ammu rahuliku ja tasakaaluka inimese ja oma valdkonda tundva spetsialistina, kelle viimase piirini viimiseks tuleb näha hulga vaeva.