Saada vihje

Taskuhääling Lihula tulistamises raskelt vigastada saanud laste vanemad on kohtuotsuses pettunud (11)

Kuigi Rando ja Siret Kesküla on kohtuotsuses pettunud, on nende pere elu tänu positiivsusele ja teineteisest hoolimisele saamas tagasi rööpasse.
Kuigi Rando ja Siret Kesküla on kohtuotsuses pettunud, on nende pere elu tänu positiivsusele ja teineteisest hoolimisele saamas tagasi rööpasse. Foto: Mailiis Ollino

Siret ja Rando Kesküla, kes mullu 6. juunil kaotasid Mikk Tarraste kuulide tõttu kalli pereliikme – ­Sireti ema Ülle – ja kelle lapsed said raskelt viga, plaanivad saata presidendile kirja ühes piltidega, mis nad lastest pärast juhtunut haiglas tegid.

Kui Tarrastele mõistetud 20aastane karistus peaks jääma jõusse ja seda ei muudeta edasistes kohtuastmetes eluaegseks vangistuseks, kavatsevad Kes­külad loobuda Eesti kodakondsusest ja kodumaalt lahkuda.

Siret ja Rando, mõistagi Tarraste tegu ei heasta kunagi mitte miski, aga mis tundeid see tekitas, kui kohtus kõlas, et tema karistus on 20 aastat vangistust?

Siret Kesküla: Ma arvan, et väljendasime enda emotsioone üpris selgelt: ütlesime: “Häbi Eesti riigile!” ja läksime saalist välja, sest seda see on: häbi ­Eesti riigile.

Nii et te olete riigis ja kohtus praegu ilmselgelt pettunud.

Siret: Jah, sest mina arvasin tõesti, et Eesti on õigusriik. Et siin ei mõisteta kohut by the book (õpiku järgi, toim) ja mitte ainult kohtupraktikast lähtuvalt, sest sellised näited Eesti kohtupraktikas puuduvad. Ja kui mõistetakse karistusi mingite keskmiste karistuste alusel, siis kas meil on üldse kohut vaja, ehk oleks seda keskmist võimeline arvutama ka robot? Ja tegelikult peaks olema selles otsuses ikkagi subjektiivsust, lähtudes kuriteo raskusastmest.

Rando ja Siret Keskülaga vestlesid vahetult pärast tänast kohtuotsuse kuulutamist Lauri Habakuk Pärnu Postimehest (vasakul) ja Joosep Tiks Eesti Päevalehest.
Rando ja Siret Keskülaga vestlesid vahetult pärast tänast kohtuotsuse kuulutamist Lauri Habakuk Pärnu Postimehest (vasakul) ja Joosep Tiks Eesti Päevalehest. Foto: Mailiis Ollino

Kohus nimetas eri leevendusi, näiteks seda, et Tarraste palus siiralt vabandust.

Rando Kesküla: Minu jaoks see siiras vabanduse palumine ei olnud siiras. Kui see inimene päriselt kahetseb, siis ta ei ürita kogu aeg enda seljatagust päästa. Ta aina valetas. Tema jutt ei lähe absoluutselt kokku tõendite ega tunnistustega. Minu jaoks oli tema jutt nagu muinasjutt.

Siret: Viimasel kohtuistungil tõin ma esile just selle, et see inimene pole kümne kuu jooksul meilt vabandust palunud. Ainuke asi, mille ta pärast õnnetust lekitas, oli advokaadi ette öeldud, etteütlus põhimõtteliselt. Vangidel on vabadus kirjutada. Ma olen selline inimene, et kui minu nime guugeldada, tuleb kontakte igast ilmakaarest. Tal olnuks võimalus saata isiklik vabandus. Ja kohtus ­palus ta lõpuks ju ilmselgelt vabandust selleks, et enda nahka päästa. Ega see olnud suunatud meile, vaid kohtule, et siis kergemat karistust oodata.

Prokurör ütles, et kaebab otsuse edasi. Milline on teie hinnangul õiglane karistus ja mis edasi saab, kui seda ei tule?

Siret: No minu arust on õig­lane kindlasti eluaegne, sest see on maksimum, mida Eestis mõista saab.

Oleme mõelnud sellele, mis siis edasi saab: me ei soovi siis selle riigi kodanikud enam olla.

Rando: Siis pakime oma seitse asja kokku ja lähme Eestist ära, mujale elama. See kohtu­otsus on küll selgelt ebaõiglane.

Kuidas teil pärast juh­tunut läinud on? Kuidas te hakkama saate?

Rando: Kuidagi peame hak­kama saama. Ega see aasta ole kerge olnud, on läinud üle kivide ja kändude. Eks me ole olnud ühes suures augus.

Siret: Aga nüüd hakkame vist välja ronima.

Rando: Tunneli lõpust paistab valgus.

Siret: Öeldakse niimoodi, et inimesele antakse nii palju, kui ta kanda jõuab. Ma ei tea, mis superkangelased me siis oleme.

Umbes aasta on sellest tragöödiast möödas. Milline on teie igapäevaelu pärast seda välja näinud?

Siret: Oleme võib-olla õppinud, et mis siin ikka pikalt planeerida, elame päev korraga ja teeme seda, mis meeldib, ja me ei pea meeldima kellelegi tei­sele, ainult iseendale, ja peame iseendaga rahul olema.

Kuidas teie lastel läheb?

Siret: Pealtnäha hästi.

Rando: Kui nad riideid seljast ei võta, siis ega keegi näegi: täitsa tavalised lapsed. Aga kui nad särgi seljast võtavad, on ­näha palju arme.

Siret: Teadmatus on suur. Mäletan, et septembri alguses, kui lastel need juhtumid haiglas lõpetati, olime nii õnnelikud, tegin veel Facebooki postituse, et meil on case closed (juhtum lõpetatud, toim). Ega arstid teadnud, kuidas need kuulid seal kehas käituvad, ja siis mingi hetk tuli telefonikõne: neil on pliimürgistus. Jälle löödi jalad alt. Nüüd me oleme nende asjadega tegelnud, vahepeal ravimitega üritati seda alla saada. Väikesel poisil tehti operatsioon, kus tal eemaldati suuremaid tükke. Suuremal poisil on üks tükk maksas, seda sealt kätte ei saa.

Neid lihtsalt jälgitakse. Arstid ja meditsiin on Eestis tõesti maailmatasemel, arste ja õdesid kiidan väga. See, mida nad seal lastehaiglas teevad, on imeline. Doktor Peep Talving, regionaalhaigla peaarst, on USAs olnud traumaosakonnas. Ta suhtleb kolleegidega. Neid juhtumeid on üle maailma väga vähe. Ma ei ole mingi ­ekspert, aga kõik kuulid ei sisalda pliid. Põhimõtteliselt oleks lihtsam, kui kuulides poleks pliid olnud, siis nad oleksid peaaegu terved.

Kui raske oli inimesega, kes süüpingis istus, samas ruumis viibida?

Rando: Kohtus käimine ei ole üldse kerge olnud. Minule oli see aga nagu vabanemine, kui avaistungil nägin, et kõik need asjad on kaamerasse jäänud, et on nii selge, mida see inimene on ­teinud. Küll ta väitis, et politsei tulistas teda enne, aga kaameratest on näha, et tulistamised toimuvad kuskil kaugemal ja tema tulistas enne.

Tunnistuse andmine ja kõik see oli niikuinii emotsionaalselt üsna raske.

Siret: Ma ei vaadanud seal ­tema poolegi. Esimesel istungil mina ei käinud just sellepärast, et ma ei tahtnud näha neid videoid, ma olin selle juba ühe korra läbi teinud ja ma rohkem ei tahtnud näha.

Rääkisite enne, et normaalne elurütm hakkab taastuma. Elul on jälle värvid. Kuidas te olete elu rööpasse saanud?

Siret: Ma arvan, et me oleme lihtsalt meeletult positiivsed inimesed.

Rando: Naer ja armastus on aidanud. Me ei ole masetsema jäänud, iga päev kallistame.

Siret: Me suudame nende asjade üle isegi nalja teha. Need meie väiksed poisid ongi sellised superkangelased. Näidake mulle tüüpe, kellel on nii palju kuulihaavu. Täielikud kangelased! Nad ongi väiksed gangsterid, me juba hüüame neid nii.

Rando: Nendes kahes poisis on rohkem meest kui inimeses, kes kartis, valimatult tulistas kõiki teisi, aga ise kartis ­enda elu pärast. Ja veel tulis­tada kaitsetuid inimesi.

Siret: Kui me veel aasta tagasi arvasime, et sellised asjad juhtuvad ainult Ameerikas, siis nüüd on see koht, kus ma ütlen, et ära arva midagi. Me elasime Tallinnas kunagi, kolisime Lihulasse, et lastel oleks rahulik ­olla, hea kasvada. Ja elu lihtsalt naerab näkku.

Mida Siret ja Rando Kesküla vahetult pärast kohtuotsust rääkisid, saab põhjalikumalt kuulata taskuhäälingust.

Tagasi üles