Kui raske oli inimesega, kes süüpingis istus, samas ruumis viibida?
Rando: Kohtus käimine ei ole üldse kerge olnud. Minule oli see aga nagu vabanemine, kui avaistungil nägin, et kõik need asjad on kaamerasse jäänud, et on nii selge, mida see inimene on teinud. Küll ta väitis, et politsei tulistas teda enne, aga kaameratest on näha, et tulistamised toimuvad kuskil kaugemal ja tema tulistas enne.
Tunnistuse andmine ja kõik see oli niikuinii emotsionaalselt üsna raske.
Siret: Ma ei vaadanud seal tema poolegi. Esimesel istungil mina ei käinud just sellepärast, et ma ei tahtnud näha neid videoid, ma olin selle juba ühe korra läbi teinud ja ma rohkem ei tahtnud näha.
Rääkisite enne, et normaalne elurütm hakkab taastuma. Elul on jälle värvid. Kuidas te olete elu rööpasse saanud?
Siret: Ma arvan, et me oleme lihtsalt meeletult positiivsed inimesed.
Rando: Naer ja armastus on aidanud. Me ei ole masetsema jäänud, iga päev kallistame.
Siret: Me suudame nende asjade üle isegi nalja teha. Need meie väiksed poisid ongi sellised superkangelased. Näidake mulle tüüpe, kellel on nii palju kuulihaavu. Täielikud kangelased! Nad ongi väiksed gangsterid, me juba hüüame neid nii.
Rando: Nendes kahes poisis on rohkem meest kui inimeses, kes kartis, valimatult tulistas kõiki teisi, aga ise kartis enda elu pärast. Ja veel tulistada kaitsetuid inimesi.
Siret: Kui me veel aasta tagasi arvasime, et sellised asjad juhtuvad ainult Ameerikas, siis nüüd on see koht, kus ma ütlen, et ära arva midagi. Me elasime Tallinnas kunagi, kolisime Lihulasse, et lastel oleks rahulik olla, hea kasvada. Ja elu lihtsalt naerab näkku.
Mida Siret ja Rando Kesküla vahetult pärast kohtuotsust rääkisid, saab põhjalikumalt kuulata taskuhäälingust.