Silvia Paluoja: Kalurite vaenlaslind ülbitseb edasi

Kormoranide arvukuse piiramisega aktiivselt ei tegeleta. Foto: Urmas Luik

Läikja mustjaspruuni ­sulestikuga kormoranid istuvad nagu vahisõdurid paadi äärel, kuni kalur nad sealt üksteise järel vette tõukab, sukeldumise järel jala külge köidetud nööri pidi tagasi tõmbab ja nende konksnokkade vahel sipleva saagi oma anumasse paneb. Püügi­abiline ei saa kala alla kugistada, sest tema kõri kohale on seotud seda liigutust takistav pael. Milleks õng, kui on olemas kormoranid ja kala tuleb ise paati, möönab reporter Hiina kalurite argielu kajastavas reisisaates.

Eestis, näiteks Kihnus, oskavad meresaare elanikud kalurite vaenlaslindu toiduks tarvitada. Kormoranist tehtud suitsuvorst ei jää maitselt alla mis tahes lihatööstuse tootele, kuigi kalast läbi imbunud liha toiduks ettevalmistajal peab jätkuma aega ja kannatust. Olen isegi petta saanud, sest ei osanud öelda, millest pakutud suutäis on valmistatud.

Enda kogemus meil rünnakrühmlasena suvitava tontja sulelisega pärineb Pärnu linnale kuuluvalt viie hektari suuruselt Sorgu saarelt. Sealt on kormoranid minema tõrjunud muud veelinnud ja pesapuud maakeeli täis pasandanud, nii et neil pole rohelist lehtegi küljes ja läpatav linnusitalehk imbub rõivastesse. Aga ma pidanuks mõikama, et kormoran on täiesti tavaline looduslik liik ja kui nad liiguvad teisele laiule, taastub nende eelmises asukohas rohelus.