Kui hüljatu leiab õige ukse, saab ta peavarju ja süüa

Vältimatu sotsiaalabi reegel on, et abivajaja peab ise abi küsima, sest nende otsimiseks pole ressurssi. Foto: Urmas Luik

Koos käreda külmaga kerkib tavalisest enama selgusega tavainimestegi teadvusse kodutute eluheidikute surnukskülmumise oht ja kasvab ühiskonna empaatiavõime.

Õnneks võib Pärnus tõdeda, et uksed, kust haledaimgi hulgus sisse pääseb, on linnas olemas. Selleks ostab Pärnu linn teenuse mittetulundusühingutelt.

Kodututel on põhjust vaadata täiskasvanute varjupaiga ja päevakeskuse poole Suur-Posti 18 ja 18b.

“Olenemata sellest, kas läheb külmaks või sajab lakkamatult vihma, on Pärnus valmisolek vältimatu sotsiaalabi andmiseks,” sõnas Pärnu linnavalitsuse kodutute hoolekande ja toetuste peaspetsialist Raul Kivi. “Päevakeskus on avatud kella kümnest hommikul kella kuueni õhtul ja varjupaik, kus saab ööd veeta ja magada, kella kuuest õhtul kella üheksani hommikul. Niisiis üks tund on ööpäevas, mil soojad ruumid on suletud, sest neid koristatakse.”

Pärnu täiskasvanute varjupaigas on 62 kohta, kusjuures maja pole täidetud. Detsembrikuu keskmine täitumus varjupaigas oli linnavalitsuse sotsiaalosakonna andmetel 34 inimest, peamiselt mehed.

Päevakeskuses on 70 kohta, kuid Kivi kinnitas, et vajadusel saaks sinna külmavarju võtta isegi mõnevõrra rohkem abivajavat rahvast.

Vältimatu sotsiaalabi sisaldab ametliku definitsiooni järgi ühekordset kõhutäit toitu, vajadusel riietust ja ajutise peavarju andmist.

Kodutule antavad rõivad peavad olema puhtad ja abivajaja kehamõõtmetega sobima, toiduabiks on toidupakk, milles sisalduv peab olema söödav ilma keetmata. Toidult nõutakse, et see oleks täisväärtuslik ja piisav vähemalt üheks söögikorraks.

“Toiduvaru on varjupaigas alati, nii et abivajaja saab söönuks,” ütles Kivi. Ta rõhutas, et varjupaiga ja päevakeskuse ukse tagant ei saadeta tagasi kedagi, kes tõesti abi vajab ja on suuteline seda vastu võtma.

Abi tuleb paluda

“Kõik hädalised võetakse vastu, kes silmanähtavalt abi vajavad,” kinnitas Kivi. “Reegel on selline, et vältimatu sotsiaalabi saamiseks tuleb seda osata küsida.”

Päevakeskus Pärnus asub aadressil Suur-Posti 18b. Keskus on mõeldud eelkõige varjupaigas ööbinutele, kel pole päevaajalgi kuskil varju all olla. Inimesed saavad seal puhata, raamatuid lugeda ja samal ajal tegeldakse nendega, et ärgitada ühiskonnast irdunud inimesi sotsiaalsele aktiivsusele, et nad edaspidi kas või osaliselt endaga ise toime tulema hakkaksid.

Korrakohane abipalve tuleks aga esitada siiski hoolekandekontorite kaudu. Neid on linnas neli: Suur-Sepa 16 tuba 108, Metsa 14, Kaevu 27 ja Jannseni 5.

Praegusel karmil talvel on aga kõige suuremal ohujoonel vältimatut sotsiaalset abi vajavad inimesed, kes mingil põhjusel õiget ust üles ei leia.

Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonnast kinnitati, et kaaslinlastel on õigus linnavalitsuse infotelefonil (15 505) või sotsiaalosakonna numbritel (444 8130, 444 8120) helistada, et teatada kodututest, kes kuskil pelgupaigas on end sisse seadnud.

Kui tegu on kellegi hoonesse sissemurdmisega, tuleks helistada politseisse.

Sotsiaalosakonna kodutute hoolekande ja toetuste peaspetsialisti hinnangul on Pärnus 50–100 äärmisel ohupiiril elavat inimest. Paljud neist on sellised, kel puudub kodukatus, kuid nad elavad oma tuttavate pool. Kuid tihti sealgi väga halbades oludes.

Kodutuid lapsi polevat

Pärnu linnavalitsuse avalike suhete juht Maria Murakas-Ollo edastas sotsiaalosakonna andmetele viidates, et Pärnus ei teata ametlikult ainsatki kodutut last.

Samal ajal palus Shalomi laste päevakeskuse ja perede varjupaiga juhataja Kristi Ollino edastada oma telefoninumbrid 5649 4393 ja 443 1133, kuhu võivad kaaslinlased helistada, kui teavad unarusse jäänud lapsi või märkavad mõnd last ilmselgelt koduukse taha jäetuna.

Helistada võib veel linna infotelefonil 15 505.

Kodutud on püüdnud sooja saada mitmes ühiskondlikus hoones.

Pärnu keskraamatukogu juhataja Saima Andla rääkis, et on kokku puutunud juhtudega, kus lugemissaalist on viisakalt tulnud lahkuma sundida inimesi, kes lehkavad sedavõrd, et häirivad tööd. Tänavu polevat seda siiski veel juhtunud.

“Meil on turvamees uksel, kes väga pesemata inimesi majja siseneda ei luba,” sõnas Andla.

Linnas on tihti päeva ajal avatud kirikud. Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann kinnitas, et kirikust kedagi naljalt välja ei aeta, kuid sooja saamiseks pole pühamu just kõige parem paik, sest neil päevil on kirikus sooja vaid kolm-neli kraadi, ei rohkem.

Ebameeldivaid inimesi ei hellitata kaubanduskeskusteski, kust turvamehed lehkavad inimesed välja ajavad.

Seega on kõige õigem külmetavad kodutud juhatada linna vältimatu sotsiaalabi süsteemi, kus nendega edasi tegeldakse.