Marko Šorin: Pöörakem tähelepanu meie noortele

Praegu suudavad mobiilset noorsootööd pakkuda vaid Tallinn, Tartu ja Pärnu. Foto: Mailiis Ollino

Kogu Eesti rahvastikust moodustavad umbes viiendiku noored (seitsme- kuni 26aastased). Ühelt poolt on noorte hääl ja võimalused ühiskonnas oma elu ise suunata teistest nõrgemad, teisest küljest on neile pandud palju ootusi. Et pöörata veel rohkem tähelepanu noorte soovidele ja muredele ning kaasata neid endile mõeldud tegevuse kavandamisse, võttis riigikogu äsja vastu “Noortevaldkonna arengukava 2021–2035”, mis seab meie noorsoopoliitika sihid järgmiseks 15 aastaks.

Esimesed aastad kuluvad nähtavasti koroonajärgse elukorralduse paika loksutamiseks, kuid kas elu läheb samadesse rööbastesse nagu enne pandeemiat või võtab uue suuna, sõltub koostööst nii selle valdkonna sees kui väljaspool. Sellest hoolimata tuleb meil riigina tagada kõigile noortele avarad arenguvõimalused, turvatunne ja kindel tugi, loomaks keskkond, milles noor soovib riigi arengusse panustada ja seda edasi viia.

Tori vallas juhtunu ebameeldiv näide

Alati on põnev arutada, kas huviharidus on riigi või omavalitsuse üles­anne, kuid tegelikult on see kogu ühiskonna kohustus. Praegu on huvihariduses haaratud meie noorsoo nii-öelda parem osa. Need on noored, kes on nagunii aktiivsed, tegelevad eri hobidega ja õpivad eeskujulikult. Kuid huvihariduse ja -tegevuse spektrist võivad välja jääda noored, kes ­pole endale leidnud kohta meie ühiskonnas. Nende kaasahaaramine on paras katsumus. Ei saa öelda, et neid noori ei märgataks või nende olemasolust ei teataks. Eesti riik on küllalt arenenud, et probleemist teadlik olla, kuid edasi on vaja veel suuremat panust.

Praegu suudavad mobiilset noorsootööd pakkuda vaid Tallinn, Tartu ja Pärnu. Nendes linnades on näha, et muidu kõrvalejäänud noored suudetakse haarata tegevusse. Nemadki on meie arengu vili. Arenenud ühis­konnas jääb osa kõrvale, kuid seda ei saa endale lubada väike Eesti. Tihtilugu on neil noortel rääkida kurb lugu: turvatunde ja vanemliku hoole puudumine, sassi läinud suhted pereliikmetega, katkised pered.

Sellest, kui palju me panustame noortesse praegu, sõltub, mis­sugune tulevik meid ootab.

Noored on Eesti tulevik. Sellest, kui palju me panustame noortesse praegu, sõltub, missugune tulevik meid ootab. Noorte heaolu ja valikud mõjutavad ­otseselt riigi sotsiaalset kuvandit, aga ka majandust, julgeolekut, elu- ja looduskeskkonda, regionaalarengut.

Võrreldes teiste earühmadega on noortel piiratumad õigused (näiteks alaealistel teovõime) ja võimalused (sisenemisel tööturule või ligipääsul majanduslikele ressurssidele). Kindlasti ei tohi me noori piirata nende aktiivsuse pärast, nagu juhtus Tori vallas, kus noortevolikogule kehtestati vanusepiir, et kõrvale jätta kõige aktiivsem rühm kohalikke noori, kes olid selle asuta­mise nimel pikalt tegutsenud. Paljude nende noorte vanus ületas 22 aastat. Noorsootöö seaduse järgi on nad veel noored, kuid kohalik omavalitsus seadis ülempiiriks 21 eluaastat.

Millise sõnumi annab selline lähenemine noortele? Kuidas nad peaksid niiviisi tundma, et nad on oodatud täiskasvanute maailma?

Noored kui võrdväärsed partnerid

On oluline märkida, et noorsootöö puhul loob riik vaid õigusliku raami ja toetab omavalitsusi teenuste ühtlase kvaliteedi tagamisel. Noorsootöö peamine korraldustasand on kohalik omavalitsus, mille ülesanne on tagada noorsooteenuste arendamine ja pakkumine noorele.

Omavalitsustest sõltub, kui hea on võrgustik, mis toetab noorte arengut. Suuresti omavalitsuste valikutest ja prioriteetidest oleneb, kas igale noorele on kindlustatud vähemalt üks huviring ja kui atraktiivsed on kohalikud noortekeskused.

Noorte töötus, ränne, osalemine riigi ja kohalikus elus – kõikidesse nendesse valdkondadesse tuleb panus­tada, kui soovime näha helgemat tulevikku. Võttes noori võrdväärsete partneritena ja neid mõistes ja toetades, saame ­teha Eestist maailma parima kasvamise, elamise ja eneseteostuse paiga.