Esimene november 2017 tähistas Pärnus uue ajastu algust. Keskuslinna ligikaudu 33 ruutkilomeetrile liideti 825. Arvuliselt mahub see ühte lausesse ja mõjub kuivalt. Sisuliselt puudutab see aga üle 50 asumit, kõigil oma sajanditepikkune ajalugu, kuulsused, traditsioonid ja eripärad, oma soovid ja arenguväljavaated – identiteet. Nii mõnestki on järel vaid hääbuv mälestus mõne viltuvajuva suitsuga ning teistest saanud õitsev ja ambitsioonikas kogukond.
Oma lood ja laulud on “nööbilgi”, mille külge “kuub” 2017. aastal õmmeldi. Nii on Pärnu niinimetatud keskuslinnal oma külad ja alevid ning nende kohalikud kuulsused, ajalugu ja tänapäev tõusude ja mõõnadega. Kõike tsentraliseeriv juhtimismuster on aastakümnete jooksul järele jätnud neist vaid kõige eredamad peavoolule sobivaimad pärlid, löönud need läikima ja jaganud neid oma parema äranägemise järgi “vennalikult”. Pärlisärasse sobimatu on loomulikult tuhmunud. Nii on Pärnu keskuslinnas teise- ja enamagijärguliseks muutunud kõik, mis kesklinnast ja -rannast väljas. Õnnetuseks ei mahu tähelepanu vääriva kesklinna mõiste alla enam isegi Pärnu vanalinn.