K, 18.05.2022

Andres Sooniste: Ühislauda elu on kirev

Andres Sooniste
, Pärnu Ülejõe selts
Andres Sooniste: Ühislauda elu on kirev
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tühjana seisev talumaja.
Tühjana seisev talumaja. Foto: Urmas Luik

Esimene november 2017 tähistas Pärnus uue ajastu algust. Keskuslinna ­ligikaudu 33 ruutkilomeetrile liideti 825. Arvuliselt mahub see ühte lausesse ja mõjub kuivalt. Sisuliselt puudutab see aga üle 50 asumit, kõigil oma sajanditepikkune ajalugu, kuulsused, traditsioonid ja eripärad, oma soovid ja arenguväljavaated – identiteet. Nii mõnestki on järel vaid hääbuv mälestus mõne viltuvajuva suitsuga ning teistest saanud õitsev ja ambitsioonikas kogukond.

Oma lood ja laulud on “nööbilgi”, mille külge “kuub” 2017. aastal õmmeldi. Nii on Pärnu nii­nimetatud keskuslinnal oma külad ja alevid ning nende kohalikud kuulsused, ajalugu ja tänapäev tõusude ja mõõnadega. Kõike tsentraliseeriv juhtimismuster on aastakümnete jooksul järele jätnud neist vaid kõige eredamad pea­voolule sobivaimad pärlid, löönud need läikima ja jaganud neid oma parema äranägemise järgi “vennalikult”. Pärlisärasse sobimatu on loomulikult tuhmunud. Nii on Pärnu keskus­linnas teise- ja enamagijärgu­liseks muutunud kõik, mis kesklinnast ja -rannast väljas. Õnnetuseks ei mahu tähele­panu vääriva kesklinna mõiste alla enam isegi Pärnu vanalinn.

Hääbumise hind on pöördvõrdeline juhtimise tsentra­liseerimise ulatusega: mida sügavamale see läheb, seda laiemaks muutub perifeeria ja kulukamaks hilisem tasakaalu loomine. Kui ühinenud valdades elavale umbes 12 000 elanikule on siiski jäänud formaalsed niinimetatud osa­vallakeskused, on keskuslinna ligikaudu 40 000 jaoks vaid üks kesk­valitsus, kelle propageeritav eesmärk hõlmab neist heal juhul neljandikku.

Märksõnad
Tagasi üles