Suur lugu ⟩ Karm reaalsus: küber- või telefonipetise ohvriks võib langeda igaüks

Kelmidele 15 000 eurot kandnud mehe jaoks algas kõik lihtsast fraasist: “Hea küll, ma kuulan teid ära.” Foto: Andres G. Adamson

Telefonipetise või küber­kurjategija ohvriks võib langeda igaüks. Sealhulgas inimene, kes arvab, et temaga seda kunagi ei juhtu.

Nii nähtub selle ajakirjandusliku uurimuse tarvis avameelselt kogetust rääkinud ohvrite lugudest.

“Seisin oma arvutiga politseis koridori peal ja mõtlesin, kuhu ma nüüd siis minema pean. Kust ma abi saan?” meenutab Mait.

“Vanaema ei julgenud enam ühtegi telefonikõnet vastu võtta. Ta ei saanud pärast juhtunut poolteist nädalat magadagi,” mäletab eaka naise Helga lapselaps Riina.

“Hommikul kuulen, et telefon piuksub. Võtan voodis telefoni. Vaatan, et Hiina kontori juhataja saatis SMSi: “We’ve been hacked!” (“Meid on häkitud”, toim)” räägib Martin. “Saad aru, mul jooksis külma­judin üle selja!”

“Inimesed, kes pole psühhopaadiga kokku puutunud, ei saagi meist aru,” märgib Peeter.

“See on täielik jõuetuse ­tunne, eriti veel minu erialal,” tunnistab Piia. “Ma tundsin end ikka nii lollina. Arvan, et ma ­pole end elus nii lollina tundnud kui tookord.”

“See oli alastuse tunne: seisad nagu kusagil klubis, kus mingi mees sind tagumikust kabistab ja sulle rõvedalt järele vaatab,” kirjeldab Sandra. ­“Kuna ta läks nii kiiresti minema, ei saanud ma midagi teha. Mul oli vastik ­tunne: nagu oleks keegi minu ruumi tunginud.”

Need emotsioonid ja meenutused pärinevad vaid osalt selle loo allikatest.

Nad on mehed ja naised. Noored, keskealised ja vanad. Ettevõtjad ja palgatöölised. Jõukad ja keskklassi inimesed, aga ka need, kes vähemaga läbi ajavad. Mõni on kõrgharidusega, mõni vähem koolis käinud.

Telefoni- või küberkuritegevuse ohver võib olla suuna­mudija, programmeerija või täiesti tehnikakauge inimene, kes ­haruharva – näiteks kord kuus internetipanga külastamiseks – arvutit kasutab. Või pensionär, kellega vaid telefonitsi või tiguposti kaudu ühendust saab.

Legend. Foto: Pärnu Postimees

Selle loo allikad on liivatera kõrbes, võrreldes politseisse pöördunute hulgaga. Avalduse kirjutanud inimesed on omakorda piisk telefonipetiste ja küberkurjategijate ohvrite meres.

Ehkki ainuüksi selles loos kõnelevad ohvrid erinevad üksteisest märkimisväärselt: nad kõik on eri sotsiaaldemograa­filise taustaga ja võtted, mida kurjategijad nende peal kasu­tasid, on isepalgelised, ei saa nende lugusid pidada üksikjuhtumiteks. Neil on tähelepanuväärne ühisosa, iga kaasus moodustab osa süsteemist.

Isegi kui ohver arvab, et ­tema puhul läbi läinud skeem oli erakordne ja just see on põhjus, miks ta lõksu langes, pole see enamasti nii. Sageli kelm teab, millistele klahvidele vajutada just oma sihtmärgiga manipuleerides.

Kuna mitu õrnal teemal rääkivat allikat soovib anonüümsust, ei jaga selle loo tarbeks avameelselt oma lugusid inimesed üksnes Pärnumaalt, vaid Eesti eri paigust. Samal põhjusel on osa nimesid muudetud.

“Hea küll, ma kuulan teid ära”

Maidule helistavad vahetpidamata, hommikuti ja õhtuti, ­vene keelt kõnelevad inimesed ja pakuvad võimalust investeerida. Ta aina keeldub nende viisakate inimeste pakkumisest, sest tal pole vaba raha, mida kuhugi paigutada. Samal ajal tuleb ta oma eluga kenasti toime, tundmata millestki puudust.

Maidule ei mahu pähe, miks ta peaks investeerima telefoni teel suvalise inimese helista­mise peale. Pealegi pole ta kunagi varem nii­suguse asjaga tegelnud.

On rahulik ­õhtu. Pikk väsitav tööpäev seljataga. Nagu Mait paar aastat pärast juhtunut meenutab, juhtus tal olema aega. “Nagu praegugi,” toob kodus end mugavalt tugitooli puh­kama sättinud mees ajakirjanikule näite.

“Hea küll, ma kuulan teid ära,” lausub Mait järjekordsele helistajale.

Naine teisel pool toru ei paku midagi. Ütleb vaid, et peagi võtab Maiduga ühendust spetsialist, kes kõik lahti seletab.

“Nii see kuidagi läks,” ohkab Mait. “Nad suutsid mind mõjutada niimoodi, et ma läksin selle jutuga kaasa.”

Ühel õhtul, kui Maidu ­telefon taas heliseb ja ekraanile ilmub võõras number, tervitab teda sõbralik mehehääl. Mait nõustub tegema 500eurose investeeringu. “Ma ei oska seletada, kuidas mind mõjutati,” meenutab ta. “Öeldi, et teeme ära, alguses väikese summa peale, siis te näete, kuidas teie raha hakkab kasvama.”

Kõik tundub ametlik. Võõras juhatab Maidu arvutis investeerimiskontole. Mait sisestab sinna oma nime ja helistaja ­antud parooli. Oma 500 euro asemel näeb ta ekraanil aga Bitcoine.

“Sellest polnud juttugi: ­mina tahan oma raha tagasi ja see pull lõpeb siitmaalt ära!” nõuab Mait kategooriliselt.

Kelmidele 15 000 eurot kandnud mehe jaoks algas kõik lihtsast fraasist: “Hea küll, ma kuulan teid ära.” Foto: Andres G. Adamson

Mees teisel pool toru soovitab aga vaadata, kuidas raha nüüd kasvama hakkab. Ta veenab, et raha kättesaamiseks tuleb kõigepealt juurde maksta.

“Ma ei tea, kuidas nad ­mõjutavad, aga ma olin sellega järjekordselt nõus,” tunnistab ohver.

Maidul pole sest sooja ega külma, kas raha hakkab kas­vama. Ta tahab oma 500 eurot tagasi.

Ma olin kaks nädalat nagu ... mitte hüpnoosis, aga mingis seisundis, kus mind oli väga lihtne ära kasu­tada.

Mait

“Ma olin kaks nädalat nagu ... mitte hüpnoosis, aga mingis seisundis, kus mind oli väga lihtne ära kasutada,” selgitab kelmidega telefonitsi ja meilitsi suhelnud Mait. “Selge peaga ma poleks seda teinud.”

Maidu elus on nende paari nädala vältel kõik nii nagu enne. Ta käib tööl, suhtleb inimestega. Kui talle helistab aga keegi neist kolmest–neljast inimesest, on ta nõus tegema ülekandeid, võtma laene ja pangas kõiki neid tehinguid ise kinnitama.

Mait võtab mitu kiirlaenu. Ta lubab inimestel teisel pool ­toru korduvalt distantsilt oma arvutisse tulla. Kuigi suhtlus käib vene keeles, tunnevad need inimesed kiirlaenufirmade eestikeelseid kodulehti väga hästi.

“Nad teadsid täpselt, kuhu teha linnuke, orienteerusid kiiremini kui mina,” märgib Mait. “Kuna ma polnud nende lehtede peal enne käinud, võttis mul aega, enne kui ma seal üldse mingitest numbritest aru sain, aga neil oli kõik selge.“

Kurjategijad esitavad üha uusi põhjendusi, miks raha investeerimiskontolt kätte­saamiseks tuleb veel ülekandeid teha. Mait, kellel algusest peale polnud vähimatki soovi investeerida, tegutseb kogu aeg selle nimel, et oma raha tagasi saada.

Mõnikord läheb Mait inimesega teisel pool toru lausa riidu. “Ikka ­päris ebatsensuursete sõnadega vestlesime vahepeal,” meenutab ta. “Ma olen Vene sõjaväes käinud ja oskan vene keeles sõimata küll. Sõimas tema ja sõimasin mina ja kümne minuti pärast ­tegin ma talle ülekande. Vaat niimoodi …”

Mait maksab paari nädala vältel kelmidele ligemale 15 000 eurot.

Kui “ei” tähendab “jah”

On rahulik advendiaeg. Vaikses Eesti väikelinnas tiriseb eaka naise Helga telefon. Helistaja tutvustab end kirjastuse töötajana ja pakub müügiks raamatut. Selle pealkiri viitab teosele, mis õpetab, kuidas olla hea ­perenaine. Millegipärast pakutakse pensionärile esimese või teise osa asemel kohe raamatusarja kolmandat teost. Vanaproua keeldub.

Olukord pole Helgale kaugeltki võõras: talle helistatakse pidevalt ja aina üritatakse nii nagu väga paljudele teistele eestimaalastele kõiksugust kraami pähe määrida. Tütar ja lapselaps on mõne aasta pärast 80 aasta juubelit tähistavale naisele õpetanud, et kui keegi peaks helistama ja tahtma midagi müüa, ei tohi ta pakkumist vastu võtta.

“Ma ei taha seda raamatut, mul pole seda vaja,” ütleb pensionär nüüdki selge sõnaga.

Helistaja ei jäta jonni. Agressiivselt püüab ta kaubast lahti saada, soovitades muu hulgas raamatu kellelegi kinkida, kui endal pole sellega midagi peale hakata. “Ikkagi jõuluaeg,” põhjendab ta.

Vanaproua jääb endale kindlaks. Küll avaldab ta helistaja küsimise peale oma nime ja aadressi. See on viga.

Umbes nädal hiljem koputab pensionäri koduuksele kuller, raamat näpus. Sellel pole ümbriskilet ega muud pakendit. Helga ütleb kullerile, et tema pole seda raamatut kunagi tahtnud. Kuller soovitab, et naine võtku raamat siiski vastu ja viigu see hiljem postkontorisse.

Üksik vanaproua ei tea, ­kuidas käituda. Ta kirjutab alla paberile, mis kinnitab, et kuller on saadetise kohale toimetatud.

Helga helistab kohe oma lapselapsele Riinale. “Näed, see raamat tuli, vii see ruttu postkontorisse!” palub ärevil vanaema, kes oli lapselapsele kummalisest tele­fonikõnest varem juba rääkinud. “Las nad saadavad selle kohe ära, ma ei taha seda raamatut!“

Riina viib juba samal päeval raamatu postkontorisse. Ta ­arvab, et sellega on probleem lahendatud. Ta eksib.

Paar kuud hiljem, 1. märtsil potsatab Helga postkasti kiri talle raamatu saatnud ettevõtte juhatuse liikmelt, kes nõuab ­arve tasumist hiljemalt 4. märtsiks. Kirjas ähvardatakse, et kui Helga selleks ajaks raha ära ei maksa, edastab ta “võlgnevuse” inkassofirmale ja jooksma hakkab viivis.

Võõras peab oma sõna: ­mõni päev hiljem ilmubki pensionäri postkasti kiri inkasso­firmalt.

Vanaproua väriseb üle kogu keha. Kabuhirmus on ta valmis kohe raha ära maksma, aga lapselaps ei luba.

Õhtusele tehingule järgneb hommikune külmajudin

On tavaline tööpäev. Kaubanduses tegutseva Martini ette­võttel on lõpusirgele jõudnud järjekordne projekt, mille asjus Hongkongi partnerilt nüüd kiri tema meilikasti potsatab. Martin suhtleb rahvusvaheliselt paljudega. Tal on selles aastate­pikkused kogemused.

Mainitud Hongkongi firma aitab tema firmal hiinlastega ­info- ja kaubavahetust korraldada ning makseid vahendada. “Me oleme aastaid nendega koos töötanud, nad on kõik meie head tuttavad,” märgib ettevõtja.

Koostööpartner küsib e-kirjas makset. Martin vastab, et ülekanne on juba tehtud. Ta saadab oma sõnade tõestuseks maksekorralduse.

“See polnud väike summa,” meenutab Martin. “Kui ma ei eksi, oli see 30 000 või 35 000 USA dollarit (ehk ligemale 30 000 eurot, toim), ikka soliidne summa.”

Õige pea tuleb agendi meiliaadressilt järgmine e-kiri, milles teatatakse, et raha on läinud valele arvele. “Eelmisel nädalal saatsime teile info, et meie kontonumber on muutunud,“ seisab kirjas.

Olgu. Kui muutunud, siis muutunud. Martin palub raamatupidajal makse tühistada. Veel jõuabki ta seda teha.

Järgmise e-kirjaga saab Martin uued andmed. “Kaht­lane,” pomiseb ta arvuti taga kukalt kratsides.

“Kumma­line,” on raamatupidaja temaga samal lainel.

Ettevõtte juht arvab, et ülekanne läheb äripartnerile, ammusele tuttavale, kuid tegelikult suhtleb ta võõraste inimestega. Foto: Andres G. Adamson

Martin kirjutab vastu, et nii ei saa: arvel on ühe firma nimi ja makse läheb teisele. Pealegi pole nad mainitud muudatustest kuulnud.

Seepeale laekuv vastus on aga võrdlemisi loogiline. Kirjas selgitatakse, et peagi saabub Hiina uusaasta, mis on seal riigis suur püha. Nende firmas on sel ajal audit ja selleks, et mitte tööd seisma panna, lasevad nad raha muu arve peale kanda. Meilis märgitakse, et see on samuti nende firma ja kõik ülejäänud partnerid teevad ülekandeid samuti sinna.

Oma väidete tõestuseks paneb agent kirjaga kaasa oma teise partneri, Taani ettevõtte maksekorralduse. Kui muidu tundunuks Martinile imelik, et üks firma näitab teisele kolmanda maksekorraldust, ei pea ta nüüd seda kummaliseks, kuna selle Taani äri omanik on nende ühine hea tuttav.

Mingid nüansid panid peas nagu mingi kella tirisema, kuid järgmise kirjaga võeti kohe see kartus maha.

Martin

Iga järgminegi kord, kui Martin ühes raamatupidajaga millegi suhtes kahtleb, tuleb meilil üpris mõistuspärane selgitus.

“Mingid nüansid ­panid peas nagu mingi kella tirisema, kuid järgmise kirjaga võeti kohe see kartus maha,” räägib ettevõtja.

Martin tunnistab, et tööd on palju ja nad tegid toona paljusid otsuseid ülejala, kiirustades. “Mis seal ikka, maksame siis ära,” otsustab Martin töö­päeva lõpus. Raamatupidaja teeb ülekande.

Hongkongi partner hoiatab Martinit häkkeri eest, kui ta on pättidele ligemale 30 000 eurot ära kandnud. Foto: Kuvatõmmis

Martin magab öösel rahuliku südamega, kuni kuuleb telefoni piuksumist. Kell on umbes viis hommikul. Ta võtab voodis telefoni ja näeb, et SMSi saatis Hongkongi ettevõtte juhataja. Külmajudin jookseb üle selja.

“We’ve been hacked!” on ­juba sõnumit avamata eelvaates ekraanil näha. “Ärge midagi tehke ega kuhugi raha kandke, häkker on meie serveri üle ­võtnud!” hoiatab partnerfirma juhataja.

Petis teeb filigraanse ­­“lavarolli”

Põline ettevõtja Peeter kuuleb tuttavalt Rootsi eestlasest, kellel Maarjamaalgi paljudega head suhted. Mees kuuluvat suure rõivafirma Lindexi nõukokku.

“Tahad, ma teen teid tuttavaks?” küsib tuttav.

“Miks mitte,” vastab Peeter. Kirjelduse järgi seob neid sama tegevusvald.

Ühel päeval see mees helistab talle. Peeter ei tegutse uisapäisa. Ta kutsub tutvuse sobi­taja oma kontorisse, rääkimaks silmast silma ja vaatamaks, kas nad saavad kuidagi koostööd teha.

“Tead, ega ma sinuga suhtlekski, kui sa ei teaks [ütleb konkreetse nime],” lausub külaline, kui on üle Peetri kontoriukse läve astunud. Ta näeb viisakas välja, on ilusti riides.

Nimetatud inimene on Peetri ammune koolivend, ei enamat.

Tutvuskond on külalisel ­tohutu. Tal on Facebookis 5000 sõpra, teiste seas Eesti tipp-­poliitikuid, ärimehi.

“Kõik olid tal Facebooki listis, igaühega ta suhtles,” räägib Peeter. “Kõik teadsid teda kui Marek Lundbergi, Rootsi miljardäri väimeest.”

Marek väidab Peetrile, et abiellub pururikka Fredrik Lund­bergi tütre Johannaga, kuid on juba võtnud tema perenime. Ühismeediaski on tema nimi Marek Lundberg.

Fredrik Lundbergil on kaks tütart, kuid Mareku väidetav kihlatu pole kumbki neist. Marek selgitab, et naine on kuulsa rootslase abieluväline tütar, kellest sealne kinnine ühiskondki pole kuulnud.

On, mis on, Peeter ei taha teise pere ellu sekkuda.

Peeter teeb heas usus äride käivitamiseks ülekandeid

30 000

euro eest.

Facebooki pildi järgi tundub Johanna kena naine olevat. Peeter ei kohtugi temaga silmast silma, kuid naine vahel kirjutab talle, kui Marek on ­palunud midagi edasi öelda.

Peeter ja Marek saavad headeks sõpradeks. Nad lävivad ­perekonniti, käivad üksteisel külas. Vahel naudivad head veini. Nende tütred sõbrunevad. Peeter veedab Mareku ema juures Saaremaal jaanipäevagi.

Marek räägib, et Fredrik Lundberg tahab laieneda ühega oma äridest Kanadasse ja tulevane äi määras tema selle projekti eestvedajaks. Marek vajab omakorda inimest, kellel on head suhted Balkani maadega. Vajamineva äripartneri kirjeldus sobib ideaalselt Peetri profiiliga. Kõik tundub loogiline.

Üksvahe käib Marek välja veel ühe idee: ta tahab hakata õlut tootma. Peeter on tagantjärele kuulnud veel mitmest eri riikide ettevõtjast, kellele Rootsi hall kardinal osalust pakkus. “Üks vend pani 18 000, teine 4000, kolmas 35 000 eurot,” loetleb ta.

Peeter leiab Poolast sobiva õlletehase ja tellib kunstnikult tootele etiketi. Ta palub poolakatel tehases ümberkorraldusi teha, et see saaks sertifikaadi. Ta töötab selle projekti kallal pool aastat.

Üksipulgi ei jõua isegi nii ­mahukas leheloos meeste läbi arutatud äriplaane lahti seletada.

Peeter tõmbab kodumaal oma äride otsad kokku. Ta on juba arvestanud sellega, et kolib Kanadasse.

Eri ettevõtmiste käivitamiseks teeb Peeter heas usus ligemale 30 000 euro eest investeeringuid, arvates, et ka Marek maksab oma osa. Ta veel ei tea, et pole olemas inimest nimega Marek Lundberg ega neid ärisid.

Pandeemia aktiveerib ­petiseid

On sügis. Kogu maailma räsiv pärgviirus teeb siin-seal Euroopas algust teise lainega. Isikukaitsevahendid on endiselt vaata et tarvilisim kaup maailmas.

Ettevõtja Oliver otsib võimalust meditsiiniasutustele isikukaitsevahendeid edasi müüa. Ta asub hulgiladudega läbirääkimisi pidama. Neid on Euroopas vaid mõni, needki keelduvad koostööst. Laod on riigisiseste tellimuste täitmisegagi hädas.

­Viimase õlekõrrena vaatab Oliver Suurbritannia poole. “See oli räige netis tuhlamine,” avaldab ta hiljem ajakirjanikule, kuidas nad äripartneriga viimast välja pannes guugeldasid.

Pikkade otsingute tulemu­sena jõuavad eestlased ühe Londoni hulgilaoni. Kuna tehingu summa on väga suur, ei kiirusta ­Eesti ettevõtjad ­raha kohe üle kandma, vaid hakkavad firma tausta uurima. Ettevõttel on professio­naalselt tehtud ja esinduslik koduleht. Seal esitatud aadresse kontrollivad eestlased Google Mapsi ja satelliidipiltide abiga. Kõik paistab klappivat.

Oliver tahab minna ühes siinse paarimehega Londonisse arvatava äripartneriga tutvuma, aga Suurbritanniasse on pandeemia tõttu keeruline lennata. Nii jääb see plaan katki. Küll saavad nad hulgimüüjaga telefonitsi rääkida. Siiani suhtlesid nad meilitsi. Võimalik äri­partner kinnitab, et kaup on olemas, ainult kantagu raha ja tellitagu.

Oliverile tundub kahtlane, et kuigi hulgilao veebilehel on kõik inglispärased nimed, räägib telefonile vastanud inimene inglise keelt India aktsendiga.

Siinsed ärimehed pakuvad välja sõlmida leping videokõne teel. Sel viisil suurtehingud on Oliveri sõnutsi võrdlemisi tava­lised, iseäranis siis, kui pooltel pole võimalik teisiti kokku saada.

Ent Briti ärimees ei nõustu video kaudu suhtlema. Ta väidab, et tal pole selleks aega. Oliveri arvates on see jabur põhjendus, kuid ta ei pea ilmvõimatuks, et hulgimüüjal tõepoolest napib klientide rohkuse tõttu videokõneks aega.

Oliver ja tema partner ei ­taha ehku peale suurt summat üle kanda. Juba arutavad nad, millise summaga nad on valmis riskima. Siis avastavad aga ­teenuse, millega saab tehinguid tehes pärast ülekannet raha ­ootele jätta.

Eestlased kannavad vahenduskontole 120 000 eurot. Pärast seda pole Londoni hulgilao esindajast kippu ega kõppu. Oliver taipab, et suure tõenäosu­sega pole olemas seda ladu ega lubatud kaupa.

E-pood haihtub üleöö

On must reede. Kõikjal maailmas tahavad ärid oma kaubast lahti saada. Kogukonnakeskuse juhi Piia meilikast ajab piltlikult öeldes üle ääre ja kirju tuleb ­aina juurde. Oma kaupa tutvustavad nii Eesti kui välismaa ­ettevõtted. Kõik muudkui pakuvad.

Massist eristub reklaam, mis söödetakse Piiale ette Facebookis. Seal pakutakse hea hin­naga köögikombaini. Täpselt sellist, mida keskuses tarvis.

Suuri vahusteid, millesarnaseid pagaritöökodades kasutatakse, on Piia ühes kolleegiga guugeldanud juba pikemat ­aega.

Pärgviiruse uut vormi, mis kogu Maa haarab, ei kujuta keegi veel ette oma kõige veidramates unenägudeski. Toimuvad kõiksugused üritused, kogukonnad käivad koos. Nii peetakse Piia juhitavas asutuseski sünnipäevi ja muid olenguid ning ikka tuleb ette, et keskuse köögis tuleb külalistele head-paremat vaaritada.

Piia on aastaid e-poodidest, nii Eesti kui välismaa omadest, kaupa tellinud ja kunagi pole tal probleeme tekkinud. Isiklikuks tarbeks on ta tellinud internetist harva. Küll on keskuses aeg-ajalt üht-teist, näiteks heliseadmeid, tarvis olnud.

Piia ei kiirusta tellima, vaid käib e-poe risti-põiki läbi. Nagu oletatava äripartneri tausta ­uurinud ettevõtja Oliver jõuab ­temagi väga korralikule veebi­lehele. Toote kohta olid seal põhjalikud tehnilised kirjeldused.

“Mul polnud kahtlustki, et see võiks olla võltstehing,” tunnistab Piia nüüd. “See oli suurepärane keskkond.”

Piia kutsub kolleegi arvuti juurde pakkumist vaatama. ­Kuna e-poodides, kus nad olid samu tooteid uudistanud, küsiti niisuguse köögikombaini eest palju enam, otsustavad nad selle ära tellida.

Piia teeb ettevõtte pangakaardiga tehingu ära. Kõik läheb ludinal.

Kogukonnakeskuses on tulemas pidu. Kollektiiv asub selleks ettevalmistusi tegema.

“Kuule, ega sa tea, kui kaugel meil see kombain on?” küsib üks kolleegidest ühtäkki.

Piia taipab, et kauba tellimisest on tõesti päris palju aega möödas. “Hakkasin seda lehekülge otsima. No ei ole!” meenutab ta.

Piia guugeldab firmat, kust ta köögimasina tellis. Nüüd taipab ta, et nendesuguseid, kes selsamal mustal reedel kogu maailmas õnge läksid, on palju.

“Siis tuli mul arvutiekraani taga endale vastu vaadata, endale vesi peale tõmmata ja mõelda: kas saab olla rumalamat inimest?” elavneb Piia silmanähtavalt. “Olles veel sellise haridusega, siis seda piinlikum mul on, et lasin endal niimoodi naha üle kõrvade tõmmata.” Piia on hariduselt programmeerija.

“Mäletan seda hetke, kui teatasin kolleegidele, et teate, nüüd on küll nii, et mina olen õngitsemise ohvriks läinud,” jätkab Piia. “See on nii kohutav tunne ... ja et ma tegin seda oma ettevõttele.”

Tagantjärele arvab Piia, et kelmid teadsid täpselt, mida ta oli juba pikemat aega inter­netist otsinud. Pole teada, kas tema oletus peab paika, kuid asjatundjad kinnitavad, et nagu ausad ettevõtjad võivad kelmidki teada saada, kes mida on veebist otsinud ja kellele konkreetseid tooteid või teenuseid reklaamida.

Pätid nõuavad Bitcoine

Instagrami sisulooja Sandra meilikasti potsatab järjekordne koostööpakkumine. Selle vahega, et nüüd oli kirjale lisatud link, mis juhatab Instagrami lehele, kus tutvustatakse tootemarki, mida Eesti suunamudijal reklaamida palutakse. Pikemalt süvenemata klikib Sandra sellel.

Sandra saab kohe aru, et ­tegemist pole Instagramiga. Kes muu kui iga päev selles keskkonnas toimetav influencer märkab, kui ta Instagrami libalehele juhatatakse.

Sandra vastab e-kirjale viisakalt, et ta pole koostööst huvitatud.

Naine toimetab parasjagu paha aimamata Instagramis, kui ekraanile ilmub teavitus, et ta logis oma kontolt välja. Ehkki ta ju ei loginud. Midagi kahtlustamata proovib Sandra korduvalt uuesti oma kontole pääseda, aga see ei õnnestu.

Möödub umbes pool tundi. Sandra saab hiljuti koostööd pakkunud inimeselt uue meili. Kirjas teatatakse, et tema Instagrami konto on üle võetud. Pätid nõuavad temalt 200 dollari väärtuses Bitcoine, ähvardades, et kui ta ei maksa, kustutavad nad tema konto ära.

Järgnevad pisarad ja paanika, aga mitte ainult töövahendist ilmajäämise pärast.

Pettusest teatavad teised

Kui näiteks Sandrale teatas kurjategija pettusest ise ja Piia hakkas tehingus kahtlema alles siis, kui kaup polnud pikka aega pärast tellimist pärale jõudnud, ei tea mitu selle loo allikat kellegi teise sekkumiseni, et nad on kelmuse ohvrid.

Juhuslikult jookseb Mait kokku kohaliku konstaabliga. Ta võtab hoogu. “Rääkida või ei?” mõtleb ta. Siiani polnud ta sellest kellelegi kõnelnud. Siiski küsib Mait konstaabli arvamust.

“Oi, see on suur pettus, ­mine kohe jaoskonda, tee avaldus!” teatab konstaabel kategooriliselt.

Mait kahtleb veel nüüdki, kas tegemist on pettusega. Sellegipoolest läheb ta jaoskonda ja kirjutab avalduse.

Kui Mait taipab, mida temaga tehti, muutub ta tigedaks.

“Kui keegi suudaks need inimesed tuvastada, sõidaksin kohale ja tahaksin neid näost näkku näha,” lausub Mait paar aastat hiljemgi, kui ta juhtunust juba päris rahulikult räägib. “Kas nad siis ka nii kõvad mehed on?”

Helga, kellelt soovimatu raamatu eest inkassofirma kaudu raha nõutakse, on hirmul ega oska end isegi ohvriks pidada, kui lapselaps talle olukorda selgitab. Pigem kardab eakas naine, et ta on ise midagi valesti teinud.

“Selle peale see äri oligi üles ehitatud, et hirmunud inimene maksaks,” põrutab ohvri lapselaps Riina.

Martin on hämmingus, kui ta loeb Hongkongi partneri saadetud sõnumit selle kohta, et häkker on nende serveri ja meilikonto üle võtnud. Mitte ainult seetõttu, et ta lasi päev varem raamatupidajal võõrale kontonumbrile ligemale 30 000 eurot kanda.

Tõtt-öelda on terve kontor pahviks löödud. Martin ja tema kolleegid on välissuhtluses ­väga kogenud. “Kuidas meile nii ­peenelt ära tehti, et meil polnud aimugi?” mõtleb peale Martini mõnigi tema töökaaslane.

Väärib märkimist, et kurjategijad ei tegutsenud umbropsu. Nad pidid olema tutvunud enne esimese sammu astumist partnerite senise kirjavahetusega. Nad kirjutasid Martinile täpselt samas stiilis ja sama sõnavaraga, kui äripartner oli seda teinud. Kirjavahetus oli fami­liaarne nagu alati. Omavahelised naljadki olid samad. Kelmid teadsid väga hästi, millist infot tuleb omavahel vahetada ja kellele peavad minema kirjade koopiad.

Etteruttavalt olgu öeldud, et Martinil õnnestub raha tagasi saada. Ta jõuab veel samme ­astuda. Tänu sellele, et Taani firma, mille maksekorraldust kurjategijad talle näitasid, jääbki kümnetest tuhandetest eurodest ilma, misjärel hakkab info maailma eri paigus asuvate ettevõtete vahel liikuma. Hiljem kuuleb Martin veel mitmest ettevõtjast, kes samade kurjategijate pärast palju raha kaotanud.

“Kas sa ei usalda mind?”

Suvel Rootsi kröösuse väidetava lähikondsega suhtlema hakanud Peeter hakkab umbes pool aastat hiljem taipama, et tegemist pole mehega, kes sõna peab. Jutumees tundus see mees talle varemgi, kuid Peeter pidas neid kõigest iseloomu vigadeks.

Marek oli Peetrile rääkinud, et tema kihlatu Johanna on ­autismi tunnustega, kuid tohutult hea matemaatik, kellele isa andis hallata oma finantsid. Nii mõtles Peeter: võib-olla naine ei saa aru, et tema kihlatu on niisugune õhupuhuja, ja uskus, et meest ­hoitakse seal Rootsi peres, ja talle on tõepoolest antud võimalused, millest ta on rääkinud.

Peeter ei pea Marekut ainult äripartneriks, vaid ka sõbraks. “Tule, istume maha ja räägime!” kutsub Peeter äripartnerit mitu korda. “Kui midagi on, anna teada.”

“Mul on nii, et kui sa oled mu partner, siis ma võitlen su eest viimse veretilgani,” selgitab ettevõtja paar aastat hiljem. “Ei taha kohe süüdistama hakata, ikka püüad aidata.”

Alati, kui Peetril tekivad kahtlused ja ta hakkab “äripartnerile” küsimusi esitama, suudab Marek ta ümber oma sõrme keerata.

Alati, kui Peeter oma kahtlustest räägib, kasutab äripartner sama taktikat. “Kas sa ei usalda mind?” pärib ta. “Ma olen sulle kõik andnud, aga käitud minuga nüüd niimoodi. Ma sain praegu väga haiget!”

Alles hiljem hakkab Peeter mõtlema, et aus inimene ei pea kogu aeg pärima, kas partner teda usaldab.

Ühelt maalt saab Peetri mõõt siiski täis. “Tulen nüüd Rootsi ja sina tuled mulle lennujaama vastu!” nõuab ta.

Kui Peeter hommikul Rootsi jõuab, teatab Marek, et pidi ootamatult Taani koosolekule lendama. “Jõuan nelja tunni pärast tagasi,” lubab ta. Lubaduseks see jääbki. Nii käib Peeter kaks korda tulutult Rootsis.

Nüüd hakkab Peeter taipama, et äripartner mängib temaga. Ta suhtleb temaga edasi, jälgimaks, kuidas see mäng käib. Ta ei söanda talle öelda, mida temast arvab, kuna pelgab, et siis kaob mees lihtsalt ära.

Peeter saab hiljem teada, et kontonumbrid, kuhu olematute äride hüvanguks makstud raha tegelikult läks, olid loodud Suur­britannia ettevõtte Revoluti rakendusega, mille kaudu saab raha vahendada.

“Sa võtad mobiili ja teed omale 15 minutiga konto,” põrutab Peeter nüüd. “Mul on selline tunne, et ma võin oma koe­rale ka konto teha.”

Pettunud politsei töös

Saades teada petise ohvriks langemisest, tegutsevad inimesed, kes kuidas. Need, kes on kaotanud palju ­raha, pöörduvad politseisse. Mõni ohver ei näe avalduse kirjutamisel mõtet. Mõni ei ­tule selle pealegi.

Kes asub kelmiga olukorda klaarima, kes lõpetab kartuses veel rohkem kahju saada kurjategijaga otsemaid vähimagi suhtluse.

“Me alguses isegi mõtlesime, kas peaksime kuhugi teatama, aga me ei viitsinud sellega tegelda,“ tunnistab Oliver, kes, tõsi, raha ei kaotanud.

Nii Mait kui Peeter on politsei töös pettunud. Sandra annab aga mõista, et ­tema murest ei saadud politseis esiti arugi.

“Kuidas te ei tea, internet on täis neid hoiatusi, kõik ju kirjutavad!“ ütleb uurija Maidule, kui ta jaoskonda ütlusi andma jõuab.

“Kallis inimene, kõik ei ela internetis,” vastab Mait. “Mul on küll nutitelefon, aga ma ei ­istu selles kogu aeg ninapidi. Ma ei loe sealt uudiseid, mul on oma elu.”

Nende silmis on kõik ühe vitsaga löödud: inimene on loll, tahtis kergelt raha teenida ja on ise süüdi.

Mait

Uurija kirjutab jaoskonnas Maidu jutu üles ja võtab tema sülearvuti. Paar nädalat hiljem kutsutakse ta jaoskonda arvu­tile järele.

Uurija tuleb Maidule koridoris vastu ja annab arvuti üle.

“Mis nüüd edasi saab? Kas ma võin oma meilivahetuse nende kurjategijatega ära kustutada?” küsib Mait.

“Kas teil oli meilivahetus ka nendega?” pärib uurija vastu.

Nagu tellimise peale Maidu telefon heliseb. “Näete, võtke, palun suhelge nendega! Näete, helistab!” hõikab Mait.

“Pange kinni, ärge võtke ­seda vastu!” ütleb Maidust kiirel sammul eemalduv ametnik üle õla.

“Siis ma seisin oma arvutiga politseis koridori peal ja mõtlesin, kuhu ma nüüd siis minema pean. Kust ma abi saan?” meenutab Mait oma toonaseid emotsioone paar aastat hiljem.

Järjepidevalt Maidule helistada proovivad kurjategijad veel mõnda aega. Paaril korral võtab ta kogemata kõne vastugi. Võõrad kõnetavad teda nimepidi ja teatavad, et nemad tahavad talle raha tagasi anda. “Lõpetame siinkohal ära, mina andsin asja politseisse!” vastab Mait konkreetselt.

Maidu arvates politseinikud ei usu, et inimest on võimalik nii mõjutada.

“Nende silmis on kõik ühe vitsaga löödud: inimene on loll, tahtis kergelt raha teenida ja on ise süüdi,” kurdab Mait, toonitades intervjuu vältel mitmendat korda, et tal polnud vähimatki huvi investeerida ega ­raha teenida.

Mõni lähedanegi, kellele Mait pärast avalduse kirjutamist juhtunust räägib, küsib, kuidas ta sai nii rumal olla.

“Ma räägin: ma ei ole loll. Kõik saavad tegelikult aru, et ma ei ole, aga näed, on võimalik inimesi niimoodi mõjutada,” rõhutab Mait.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi talituse juht Mari Tikerpuu sõnutsi on kõige olulisem kannatanule kinnitada, et tema ei ole ­süüdi. Foto: Sotsiaalkindlustusamet

Lähedased saavad kannatanut toetada

Inimlikult on hästi mõistetav, kui kannatanul tekib mõttekäik, et tema on juhtunus süüdi: ta ise läks ju sellega kaasa, andis nõusoleku. Keda siis veel süüdistada kui mitte ennast? See on tavapärane ja vahet ei ole, kas tegu on küberkuritegude või perevägivallaga. Enda süüdi tundmise komponent käib inimesega alati kaasas.

Seetõttu ei julge kannatanud juhtunust rääkida. Kui tuleb hakata selgitama, mis juhtus, kaasneb sellega kartus, et tulevad hinnangud. Ja need tulevadki, väga kergelt. “Miks sa ikkagi tegid? Sellest ju räägitakse nii palju!” hurjutab nii mõnigi. See peegeldab ühiskondlikku hoiakut, mis ohvreid ei toeta, ja sinna ongi maetud seesama häbitunne.

Sageli ei tunne ohver end juhtunust rääkides turvaliselt ja hakkab tegu varjama. Põhjusel, et tal on häbi või ta kardab. Kardab, et keegi võib-olla näitab näpuga: “Ise kandsid lühikest seelikut, ise andsid oma PIN-koodi.” Nende kuritegude menetlusedki on praegu üles ehitatud selle peale, et ohver peab tõestama, et talle tehti liiga ja tema ei ole selles süüdi.

Kui kuritegu on toime pandud, pole vaja ohvri peale näpuga näidata ega teda süüdistada, need tunded on inimeses juba nii ehk naa. Ja iga sõna, mis öeldakse, valab veel õli tulle. Kõige olulisem on kinnitada kannatanule, et tema ei ole ­süüdi. Samuti saame olla emotsionaalselt olemas, küsida: “Kuidas sul läheb? Kuidas ma saan sind praegu aidata?”.

Tihti pole kannatanu nõus juhtunust kuhugi teatama, kuna tal on piinlik. Siis saab lähedane võtta ühendust ekspertidega ja nõu küsida. Isegi kui tahaksid juhtunu kohta palju detaile küsida, hakkamaks ise kohut mõistma ja otsustamaks, kas see oli ikka nii, nagu ohver räägib, jätkem uurimine vastavate asutuste hooleks. Ise tegut­sedes võime menetlust takistada. Abistamise sammud on elulised ja lihtsad: helistada ohvriabisse ja politseisse, olla abivajajale olemas.

Mari Tikerpuu, sotsiaalkindlustusameti ohvriabi talituse juht

Lapselaps astub vanaema eest välja

Agressiivse raamatumüüja piiramisrõngasse sattunud Helga lapselaps Riina saab kirjastuse nime guugeldades kohe aru, et tegemist pole usaldusväärse ­ettevõttega. Selle koduleht on väga algeline ja kirjastus vahendab ainult kahte raamatut. Peale abitu kodulehe midagi välja ei tulegi.

Riina kirjutab ettevõtte ­juhile ja palub arve tühistada, põhjendades, et tema vanaema pole seda raamatut kunagi tahtnud. Pealegi on ta selle praeguseks tagasi saatnud.

Kirjastuse juht pareerib, et talle pole esitatud ühtegi tõendit raamatu tagastamise kohta. Teose teekonda ei saa pärast tagasisaatmist aga jälgida, kuna tegemist on lihtsaadetisega.

Raamatumüüja seletab, et tal on Helga allkirjaga saate-leht – seesama kulleri paber, millele naine oma konksu ­sirgeldas –, mis kinnitab, et “ostja” on paki kätte saanud. Ta rõhutab sedagi, et tellijale saatmiseks peab inimene ise oma nime ja aadressi ütlema – miks ta need siis avaldas, kui ta raamatut ei tahtnud?

Helga on hirmul. Tema maksaks kas või kohe nõutava summa ära. Peaasi, et saaks ­selle asjaga juba ühele poole.

Kiira Udu (vasakul) ja Lauri Habakuk uurisid sotsiaalkindlustusameti ohvriabi talituse juhilt Mari Tikerpuult, kuidas saab kelmuse ohvreid toetada. Foto: Urmas Luik

Riina pöördub murega tarbijakaitsesse. Selgub, et vanaproua ei pea sentigi maksma, kuna ta pole sõlminud müüjaga ostu-müügilepingut. Ja kulleri paber, millele vanaema alla ­kirjutas, pole seda teps mitte. Riina edastab info inkassole, mis seejärel nõude tagasi võtab.

Helga ei julge pärast juhtunut väga pikalt ühtegi telefonikõnet vastu võtta. Ta ei saa pärast juhtunut poolteist nädalat magadagi.

“Küberkuritegevusel pole ju piire”

Hommikul Hongkongi partneri juhilt külmajudinaid tekitava SMSi saanud Martin annab viivitamata info edasi oma raamatupidajale. Kuna makse on rahvusvaheline ja ülekanne ootab veel panga kinnitust, õnnestub makse peatada.

Martin annab endale aru, et nad pääsesid ainult tänu juhusele ja petised tegid neile 1:0. Küll on ta õnnelik, et nad ei pidanud elu suurima õppetunni eest maksma ligemale 30 000 eurot.

“Me ikka ootame,” tuleb Hongkongi partneri meiliaadressilt kiri veel siis, kui Martin ja tema kolleegid pettusest juba teavad. Nad ei vasta enam nendele kirjadele. Mine sa tea, ehk pääsevad petised kuidagi veel ettevõtte arvutisse kolama?

Nii Martin kui olematust e-poest köögikombaini tellinud Piia ei teavita endaga juhtunust kedagi peale panga. Nad leiavad, et kellelgi pole niikuinii ­õrna aimu, kus kelmid tegut­sesid. “Küberkuritegevusel pole ju piire,” nendib Martin.

Piia ei tea, kuidas raha­asutus tegutses, kuid talle tuleb üllatusena, kui ühel päeval kantakse sealt raha keskuse arvele tagasi.

Ometi puperdab Piia süda nüüd isegi Eesti firmadega internetis tehinguid tehes.

Kelmi hirmutustaktika: ­ootamatu jutt ahistamisest

Peeter paneb kirja kõik ülekanded, mis ta oli olematute äride hüvanguks teinud. Ta ütleb “äripartnerile” konkreetselt, et nüüd on kaks võimalust: kas petis maksab raha tagasi ja palub vabandust või ta teeb juhtunu avalikuks.

Seepeale hakkab kelm keerutama. Küll lubab ta maksta homme, küll nädala pärast. ­Raha aga ei tule. “Oota, ema müüb metsa maha, siis saad ­raha,” tõotab mees üksvahe.

Möödub kuu, seejärel teine. Kuni kärgatab “pomm”.

Kelm teeb politseisse avalduse, et Peeter on tema tütart ahistanud. Mõistagi kutsutakse Peeter nii tõsiste väidete kontrollimiseks jaoskonda. Kuigi ­õige pea selgub, et tegemist on väljamõeldisega, saab petis kõikjal levitada juttu, et Peetri suhtes algatati pedofiilia pärast uurimine. Fakt, et politsei avalduse tegija väiteid kontrollis, peab iseenesest ju paika.

Kuigi Peeter proovis kõigepealt kelmiga omavahel kokkuleppele jõuda, teeb ta mehe ­ootamatu käigu järel politseisse kelmuse kohta avalduse.

Tagantjärele arvab Peeter end teadvat, milline on teda tüssanud sulleri taktika: ta sõbruneb inimesega ja õpib teda tundma. Tekib usaldus, inimene jagab enda kohta väga isiklikku teavet. Seda kasutab kelm ära, kui ­“sõber” saab teada, et teda on petetud.

“Tal pole mingit probleemi su ülemusele helistada,” toob pärast endaga juhtunut sama kelmi paljude teiste ohvritega suhelnud Peeter näite. “Ta keerutab sulle meilidega sellised jamad kokku. Inimesed kardavad seda.”

Enda arvates pole Peetril luukeresid kapis. Ta usub, et just seepärast võttis petis tema puhul kasutusele hoopis muu taktika – aluseta väited ahistamise kohta. Eesmärk oli sama: ohvrit hirmutada, ta verest ­välja viia.

Peeter on veendunud, et sellise petise peatamiseks tuleb lõhkuda eduka ettevõtja kuvand, mille ta on endast loonud. On oluline, et tema ümbert kaoksid prominendid, kes teda kaitsevad ja temalt miljoneid ootavad. Miljoneid, mida mehel, kes ei ela Rootsis, vaid kodumaal ema juures, tegelikult pole.

Eesti ajakirjanduses on varem juba ilmunud lugusid, kuidas Eesti tipp-poliitikud ootasid Marek Lundbergi nimelise ­mehe kaudu Rootsist miljoneid, kuid jäid lõpuks pika ninaga. Need poliitikud ja selle loo allikas pole kaugeltki ainsad selle libekeele ohvrid.

Nagu petturiga võitlemisel üle 8000 euro advokaadile kulutanud Peeter on omal nahal kogenud, pole kelmi nii põhjalikult loodud kuvandit lõhkuda niisama lihtne kui liivalossi ­puruks tallata. Ta lausub veendumusega, et võitleb kindlasti lõpuni, maksku mis maksab.

Peetri sõnutsi on teda petnud mees väitnud, et neil on üksnes ärivaidlus: nende plaanitud ärid läksid luhta.

Peetri arvates hakkab politsei kelmusi aktiivsemalt uurima siis, kui neid tagant torkida, ­tõstes teema esile näiteks ajakirjanduses. “Ma ei süüdista prokuratuuri ega uurijaid,” ­ütleb ta ometi. “Nad on nii ülekoormatud.”

“Mis asi see Instagram on?”

Saanud teada, et tema Insta­grami konto on kaaperdatud, ei oska Sandra teha muud kui ­helistada numbril 112. Häirekeskusest soovitatakse naisel pöörduda lähimasse jaoskonda.

“Politsei esimene küsimus oli, et mis see Instagram üldse on, ja teine soovitus oli, et ma teeks lihtsalt uue kasutaja,” meenutab Sandra.

Instagram on Sandra töö­vahend ja tema kontol oli üle 10 000 jälgija. Niisiis ei tule uus konto kõne allagi.

Sandra tahab asjaga kiiresti ühele poole saada. Mida enam ta politseiga suhtleb, seda enam tundub, et see kõik võtab liiga kaua aega. Ta võtab ühendust teiste sisuloojatega, keda hiljuti on tabanud sama saatus. Nemad soovitavad lunaraha maksta. Nii Sandra teebki.

Küberkurjategijad nõuavad Instagrami sisu­loojalt varastatud konto eest Bitcoine. Foto: Andres G. Adamson

“See oli selline vastik alasti tunne, nagu keegi oleks minu ruumi tunginud. Abitu tunne,” kirjeldab Sandra oma toonaseid emotsioone. “Istusin ja nutsin, sest ma ei osanud neid kuradi Bitcoine osta, ma polnud kunagi ostnud mingit Bitcoini. Siis ma nutsin, õppisin ja guugeldasin: “How to buy Bitcoin?””

Häkkerid on viisakad, kuid nad pole iseäranis suhtlusaltid. Nad edastavad Sandrale lühi­kesi, lakoonilisi repliike kehvas inglise keeles. Kurjategijaid ta ei süüdista. “See on minu enda viga ja ise ma ennast sellesse ­jamasse klikkisin,” vasardab naise peas.

Istusin ja nutsin, sest ma ei osanud neid kuradi Bitcoine osta, ma polnud kunagi ostnud mingit Bitcoini.

Sandra

Olgugi kurjategijate nõudmine konkreetne ja Sandra kindel soov on raha ära maksta, ei laabu tehing viperusteta. Selgub, et Bitcoin muudab kurssi väga kiiresti ja Sandral, kes niigi ei tunne end selles vallas koduselt, tekib suuri raskusi, et pättidele nõutud summa maksta. Viimaks õnnestub Sandral osta nõutud summa väärtuses Bitcoine, kuid pättidele maksmise ajaks on nende väärtus ­juba kahanenud.

“Pidin nendega veel kaup­lema hakkama, et mul ei ole nii palju, kui nad küsisid, ja mul ei olnud enam võimalik juurde ka osta, sest see süsteem lihtsalt ei lasknud,” meenutab sisulooja nüüd juba olukorra üle muiates. “Nad siis tulid “heatahtlike inimestena” mulle vastu: kandku ma nii palju, kui mul on.”

Hirmus kogemus õpetas mõndagi

Telefonitsi investeerimisvõimalust pakkunud kurjategijatele umbes 15 000 eurot üle kandnud Mait ütleb, et tundmatult numbrilt tulevatele kõnedele ei tohi vastata. Ta toonitab, et kelme ei tohi alahinnata. “Nad on tõepoolest tasemel,” kinnitab ta.

Kuigi Mait on politsei suhtumises pettunud, soovitab ta teistel ohvritel ikkagi politseisse pöörduda. “Niikaua, kuni nad ükskord näevad, et need numbrid lähevad jube suureks ja peab hakkama end liigutama,” põhjendab ta. “Kuhu mujale sa ikka pöördud?”

Agressiivse raamatumüüja ohvriks langenud vanaema eest seisnud Riina soovitab inimestel oma eakatele lähedastele rääkida, et kui keeldumisest hoolimata pakub helistaja kaupa pealetükkivalt edasi, tasub kõne kinni vajutada. Agressiivsele küsijale ei tohi avaldada oma andmeid.

Martini jutu järgi tuleb nüüd vähemalt kord kvartalis ette, et partnerfirma raamatupidaja või finantsjuhi meiliaadressilt tuleb kiri, milles soovitatakse raha mõnele muule kontole saata. “Nüüd ma juba tean, et kui keegi pole mind telefo­nitsi teavitanud, siis me isegi ei vasta sellistele kirjadele,” räägib ta. Vahel helistab ta partnerile ja küsib, kas jutt vastab tõele. Enamasti ei vasta.

Martin märgib, et see juhtum õpetas teda­ ja tema kolleege otsuste langetamiseks aega võtma, süvenema, kahtlustama ja kontrollima.

Peeter on veendunud, et nii külma kõhuga tüssav inimene, kellega ta kokku puutus, peab olema psühhopaat. Ta on pärast ohvriks langemist niisuguste inimeste kohta palju lugenud.

Et vähem inimesi langeks petturite ohvriks, tuleks Peetri arvates nendest juhtumitest rohkem rääkida. “Teavitamaks, et sul veab, kui sa ei kohtu sellise inimesega, aga ükspäev võid temaga silmitsi seista,” lausub ta. “Kui veel saad, jookse ära, sest kui ta on sind oma ­võrku võtnud, ei suuda sa sealt välja ronida,” soovitab ta.

Maidu ja Peetri arvates peab muutuma inimeste suhtumine, et ohver on juhtunus ise süüdi. Peeter taunib samal ajal arusaama “lollidelt tulebki ära võtta”. Tema hinnangul on kelmid aru saanud, et niisugused väärarusaamad ühiskonnas domineerivad. Selmet ohvreid aidata ja kurjategijaid karistada, sarjatakse kahjukannatajaid. See annab petistele ainult indu juurde.

Olematust e-poest kaupa tellinud Piia, kellele must reede on nüüd tabu, taipas alles ­tagantjärele, et ta guugeldas müüjat alles hiljem. “Teisalt, guugeldadeski võid sa täitsa ­vale info saada, nad võivad ­sulle “õiged” asjad ette sööta, nii et jääd ikka neid uskuma,” nendib ta.

Oliver leiab, et inimene peab ise oma tegevuses kindel olema ja alati riskidele mõtlema. “Keegi teine ikka midagi väga ära teha ei saa, sest ükski riik ega korrakaitseorgan ei jõua kontrollida firmasid või ­asju, mida keegi müüb,” tõdeb ta.

Sandra, kelle Instagrami konto kaaperdati, ei vajuta enam tundmatutele linkidele. Ta soovitab kasutada ühismeedia kontodele logimisel kahe­astmelist autentimist.

Miks inimesed lõksu langevad?

USA IT-ettevõtja Cristopher Hadnagy ootab Amazonist tellitud kaupa. E-poest tuleb järsku meilitsi teade, et makse ei läinud läbi. Ta klikib meilis antud lingil. Hakanud sinna juba oma kasutajanime ja paroole sisestama, märkab ta, et kasutajatunnus ei ilmu salvestatuna lahtrisse. Alles nüüd süveneb ta aad­ressi ja taipab, et tegemist libalehega.

Hadnagy on kirjutanud mitu raamatut ­sotsiaalsest sahkerdamisest (ingl social engineering) ehk meetodist, mille käigus kasutatakse infole või ressurssidele, näiteks IT-süsteemidele omavolilise ligipääsu saamiseks eri inimestega manipuleerimise tehnikaid. Ta on valdkonna ekspert, kes õpetab teisi, kuidas niisuguste rünnakute eest hoiduda.

“Kui mina langen lõksu, võib sinna igaüks langeda,” on Hadnagy pärast endaga juhtunut öelnud.

“Olin loll,” ohkab mitu selle loo allikat, kui endaga juhtunust räägib. Hadnagy sõnutsi on väide, et sotsiaalse sahkerdamise ohvriks langemiseks peab olema rumal, lausvale.

Hadnagy on oma koolitustel selgitanud, et mainitud e-kiri, milles olnud lingil ta klikkis, tabas teda õigel hetkel. See oli õigel teemal ja klappis konkreetse olukorraga. See pani ta pikemalt mõtlemata tegutsema.

Eri teadusuuringute järgi vallandab ­emotsionaalne sisu meie ajust teatud kemikaalid, mis teevad “jah”-ütlemise liht­samaks. Näiteks: kui laps vaatab vanemale armsa näoga otsa ja palub luba vaadata veel üks multikas või süüa veel üks komm, on üsna tõe­näoliselt tung talle jaatavalt vastata suurem. Emotsioonidega on seotud ajuosa amügdala ehk mandeltuum, mis suudab mõjutada psühholoogilisi ja füüsilisi protsesse, enne kui aju jõuab nii-öelda tööle hakata. Kui tugevad tunded on esile tunginud, ei toimi aju loogi­lise mõtlemise osa.

Ründajad teavad, et meie teod on seotud emotsioonidega. Selle peale nad mängivadki, luues iga võimaliku inimese profiiliga vastavaid pakkumisi. Kui kelm on pälvinud ohvri tunnete abil tema tähelepanu, asub ta ehi­tama usaldust ja hoiab inimest eri taktikate abil haardes seni, kuni temalt on oluline info või raha kätte saadud.

Mis selle vastu aitab? Ootamine! Ära ­tegutse kohe, esimese tunde ajel! Lase emotsioonil lahtuda. Lühike paus annab ajule võimaluse lülituda tagasi kriitilisele mõtlemisele ja see aitab teha otsuse läbimõeldult.

Osa riike ei anna ­kelme välja

Pärnu politseijaoskonna juht ­Üllar Kütt leiab, et inimesed saavad ise väga palju ära teha, vältimaks pettuse ohvriks langemist. Näiteks on ohu märk, kui pakkumine on liiga hea, et tõsi olla. Küll tunnistab Kütt intervjuu edenedes, et sageli on kelmid väga osavad müügimehed, kelle jutt tundubki usutav.

Küti sõnutsi on lihtsam tuvastada neid kelme, kes tegutsevad Eestis. Uurijad võivad ka välismaa pättideni jõuda, kuid osa riike – näiteks Aafrikas, ­kuhu kelmide jäljed sageli viivad –, ei anna kelme siinsetele võimudele välja. “Kui nende riigis pole selliste tegude eest ette nähtud vabaduse kaotust, ei ­anta nende toimepanijaid tei­sele riigile välja,” nendib Kütt. Nii­samuti ei tee Eesti politseiga koostööd Venemaa.

Kütt tunnistab, et politsei peab keerukate ja aeganõud­vate juhtumite puhul seadma prioriteedid ja otsustama, milliseid neist on otstarbekas menetleda. Esmajoones uuritakse kelmusi, kus on suurem tõenäosus jõuda kurjategijani ja raha tagasi saada.

“Mõne puhul on kohe näha, et see viib kuhugi Aafrikasse,” sõnab Kütt. “Me jõuame selle kurjategijani küll, aga võimalus temalt raha kätte saada on minimaalne.”

Küll soovitab Pärnu jaoskonna juht politseile kõigist ­juhtumitest kiiresti teada anda. Vahel jõuab kelmile tehtud ülekande peatada. Sel aastalgi sai Küti sõnutsi ohver nii tagasi üle 30 000 euro.

Kütt toob esile, et mida enam kelmustest politseid teavitatakse, seda enam saavad nad välja selgitada, kuidas petised tegutsevad. Samuti aitab ­info ennetada järgmisi kelmusi ja hoiatada inimesi.

Nagu jaoskonna juht rõhutab, leidub näiteid, kus politsei on petiselt raha tagasi saanud. “Päris nii see pole, et kelmus­tega pole võimalik tegelda,” kinnitab ta. “Kindlasti on see aga väga keeruline.”

Kütt märgib, et ennetada on siiski alati odavam kui menet­leda. “Ärahoitud kuritegu ei too ju kahju,” sedastab ta.

Pank: Jäme ots on kliendi käes

Nagu Eestis tegutsevate pankade esindajad kinnitavad, jälgivad nad klientide makseid, vältimaks raha jõudmist kurjategijate kon­todele, kuid rahaasutuste võimalused kelme takistada on piiratud.

“Jäme ots pettuste tõkestamisel on alati kliendi käes,” tõdeb Swedbanki juhatuse liige ja riskijuht Raul Vahtra. Küll võtab pank alati kliendiga ühendust, kui neil tekib kahtlus, et tehingut ei algatanud tema või on inimene sattunud muul moel pettuse ohvriks.

SEB jälgib rahaasutuse kommunikatsioonijuhi Evelin Allase sõnutsi näiteks seda, et maksed ei läheks kahtlastele inimestele, kes on pangale valgust kartvate tegude poolest juba tuttavad. SEB analüüsib oma klientide käitumismustrit maksete tegemisel. Kui sellest tekib nende arvates suuri kõrvalekaldeid, võtavad nad inimesega ühendust, täpsustamaks tema kavatsusi.

“See on muidugi ainult panga riskianalüüsi tulemus ja pärast maksjaga kontakteerumist võib pank oma hinnangut muuta,” täpsustab Allas.

Klient saab raha tagasi, kui maksekorraldus pole veel pangast välja läinud. Kui raha on juba saaja kontole jõudnud, saab selle ­tagasi ainult juhul, kui too on sellega nõus.

Nagu Vahtra toonitab, on äärmiselt olu­line, et klient teavitaks panka (eeldatavast) kelmusest nii kiiresti kui võimalik. “Vaid nii saame edasisi pettusi ära hoida, mõnel juhul makse peatada ja raha tagasi,” selgitab Swedbanki riskijuht. Allas toob samuti esile, et enamasti tehakse välkmakseid, mistõttu raha läheb pangast välja väga kiiresti.

Kui tegemist on aga rahvusvahelise maksega, mis on pangast veel välja minemata, saab Vahtra sõnutsi selle tühistada. Niisuguseid juhuseid, kus pank jõuab rahvusvahelise makse peatada, on riskijuhi kinnitusel olnud küllalt.

Peale panga soovitab Vahtra pettusest teada anda politseile. Mõnikord võib olla raha tagasisaamise tingimus, et kuriteo suhtes on algatatud ametlik uurimine.

Kahju ulatub miljonite ­eurodeni

Statistikat selle kohta, kui palju on Eestis kirja pandud õngitsus-, küber- ja telefonipettusi, pole olemas. Politsei- ja piirivalveameti (PPA) analüüsibüroo saab avaldada üksnes paragrahvide kaupa, milliste kuri­tegude kohta on politseisse avaldusi tehtud.

Et kõigist kelmustest õngitsus-, küber- ja telefonipettuse juhtumid välja noppida, peaks keegi need andmed üksipulgi läbi töötama. Kuna neid juhtumeid on väga palju, oleks see töö ülimalt ajamahukas, mida keegi ette ei võta.

Küll nähtub üldisest statis­tikast, et kelmuste arv on aastatega aina kasvanud.

Sellegipoolest, nagu avaldab Lääne prefektuuri pressiesindaja Kristi Raidla, on analüüsibüroo toonud tohutust andmetulvast juba välja panga- ja investeerimispettuste statistikat, kuna neid juhtumeid on teistega võrreldes märkimisväärselt enam.

Pangapettuste kohta on PPA analüütikud eraldi infot kogunud mullu juulist, mil niisuguste pettuste kohta hakkas politseisse massiliselt avaldusi laekuma. Ainuüksi panga­pettus­tega tehti mullu juulist detsembri lõpuni inimestele kahju 625 000 ja tänavu nelja kuuga pea 500 000 eurot.

Investeerimispettustega said Eesti elanikud tunamullu kahju 3,4 miljonit, mullu 5,7 miljonit ja tänavu nelja kuuga üle 900 000 euro.

“Järjest enam on juhtumeid, kus (investeerimisvõimalust pakkuv, toim) kelm isegi ei helista, vaid esmane kontakt ohvriga luuakse sotsiaalmeedias, näiteks Tinderis või Instagramis, ja mingil hetkel kontakt soovitab ennast, oma tuttavat või pereliiget kui investeerimis­spetsialisti,” tõdeb Raidla.

Pea ja fallos, mis pole sama keha küljes

Gümnasist Siimu näoga noormees ülbitseb ühismeedias nagu viimane tohlakas. Küll avaldab ta soovi inimestega kakelda, küll rõvetseb niisama.

Väga meeldib Siimule sõnakähmlusi pidada kõikvõimalikes Facebooki tutvumisgruppides.

Ühel päeval saadab Siimu teisik tuttavale pildi oma suguelundist. “Kas meeldib?” pärib ta.

Nii mõnigi leiab, et see pole üldse Siimu moodi. Siim on ju tore poiss.

Sugulane saadab Siimule kuvatõmmise internetivestlusest, kus noormehe fotot  oma profiilipildina esitlev internetikasutaja uhkelt oma fallost demonstreerib.

“See pole ju mina!” ehmub Siim. Ta on šokis. Kui see seisund üle läheb, saabuvad hirm ja viha.

Kui emotsioonid vaibuvad, püüab noormees mõelda, kuidas olukorda lahendada. Tal pole aimugi, kui kaua on pätt internetis tema Facebooki profiilipildiga figureerinud.

Siim kirjutab veebikonstaablile, kes tunneb küll noormehele kaasa, kuid nendib, et korrakaitsja käed jäävad siin lühikeseks, kuna tegemist pole identiteedivargusega.

Siim teavitab platvormi reegleid rikkuvast profiilist Facebooki. Ööpäeva jooksul kustutatakse tema näoga libakonto.

Tagantjärele võtab Siin juhtunut huumoriga. “Inimene oli ilmselgelt vaeva näinud, tal pidi olema mingisugune motiiv, aga kuidas sa eeldad, et teisele suguelundist pildi saatmine loob parema suhtluse?” lausub noormees nõutult.

“Facebooki teavitamine, veebikonstaabel, suhtlemine lähedastega, emotsionaalse tasakaalu otsimine,” loetleb Siim samme neile, kes peaksid samasugusesse olukorda sattuma.

Noormees pole kindel, kas selliseid juhtumeid annab kuidagi ära hoida. “Kui sa tahad elada sotsiaalmeedias niimoodi, et näitad end ja kajastad enda tegemisi, pead sellega arvestama,” möönab ta.