Maailmakuulsa briti näitekirjaniku Peter Quilteri kirjutatud popmuusikal “Boyband” jutustab 1990. aastate poistebändide ajajärgust, mis on juba ümber saanud.
Andres Dvinjaninov: See on tore meenutus tuttavasse aega, kui esimest korda keegi sind laval vaatab
3. veebruar 2012, 09:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Toome poistebändi Eestisse. Laval on Eesti poisid, Eesti Nokia, esimene Eesti bänd, mis saab maailmakuulsaks. Vaatame lavastuses, mis saab viiest poisist, kes pärit pealinnast, Raplast või Mõisakülast. Millised on show-bisnises valitsevad ohud ja rõõmud,” mõtiskles Endlas 25. veebruaril esietenduva “Boybandi” lavastaja Andres Dvinjaninov mullu novembris, kui intensiivsed lavaproovid olid veel ees.
Intensiivne prooviaeg, kus lavastajal pole aega korralikult magada ega ninagi nuusata, on kestnud aasta algusest alates. Tõmbasime Dvinjaninovi korraks proovisaalist välja ja tundsime huvi, kui kaugele on Pärnu teatri poisid popiidoleiks arenemisega jõudnud.
Kuidas proovid edenevad, on osatäitjad jõudnud rolli sisse elada?
Proovid edenevad väga hästi. Prooviaega on ilusasti antud ja lavale saab, nii on rõõm proovi tulla.
Koidul (bändi Freedom esilauljat kehastaval Koit Toomel, A. J.) ei olegi vaja rolli sisse elada, ta on olnud selle sees aastaid. Tegelased on väga erinevad ja põnevad ja ma arvan, et see, mida täna juba näen, näitab küll seda, et sellest võib tulla täitsa toredus.
See on teie esimene lavastajatöö Pärnu teatris, kuid siinsete näitlejatega olete teinud koostööd varemgi. Endla näitlejaid Sten Karpovit, Priit Loogi, Lauri Kinki, Indrek Taalmaad, Ahti Puuderselli ja Kaili Viidast võib näha Tartus Athena keskuse vanas kinosaalis praegugi mängitava teie lavastatud Pallasest rääkiva kontserdi-etenduse filmistseenides.
Indrek Taalmaa on endine vanemuislane, oleme palju olnud koos laval ja ta on mänginud mõnes Vanemuise lavastuses, mida olen teinud. Ülejäänutega on tõepoolest väike kogemus: filmisime Endla näitlejatega Emajõe Suveteatri „Viimase tango 1944 – Pallase lõpp“ video jaoks üles stseenid Saksa-aegse tegevusega.
Kuidas te briti näitekirjaniku Peter Quilterini jõudsite, kuidas sündis mõte lavastada „Boybandi“ ja just Endla teatris?
See on Endla teatri leitud materjal ja pakkumine. Lugesin selle läbi ja see tundus mind puudutavat juba ainuüksi selle tõttu, et olen ise kaasa teinud viies ansamblis, kus poisid on olnud. See on tore meenutus ja tagasivaade tuttavasse aega, kui esimest korda keegi sind laval vaatab. Seetõttu pakkus see – enda noorpõlve lahkamine – huvi.
Justament sai alguse 1980. aastal Tartus noortemajas Sõprus mitme Tartu kooli abiturientidest moodustatud bändist. Olite selle eestvedajate Toomas Lunge ja Jaan Elgulaga toona üks ansambli asutajatest. Millised on need teised bändid teie noorusajast?
Justamendi esialgne nimi oli Miks JUTITA, millest sai vahepeal Salong peaaegu sama koosseisuga. Olin seal viis aastat, enne kui lavakooli läksin. Ülikooli ajal olin EPA ansamblis Tip-Malts ja siis oli 1991 veel minu enda rokkbänd Raba.
Ja nüüd lööte kaasa Kaunimate Aastate Vennaskonnas.
Oh jaa. Lunge ja Indrek Kaldaga lõime veel ansambli Pikk, Zuts ja Prikko – need on meie vanaisade nimed –, millega ringi käime. Nii et neid ansambleid on tõesti rohkem.
„Boybandi“ üks eesti keelde tõlkijaid oli Stina Dvinjaninov, teie tütar. Paar aastat tagasi astus lavakasse teie poeg Markus. Kas tütar Stina on samuti valinud loometee, vaid veidi teisel kujul?
Ta lõpetab magistrantuuri Tallinna ülikoolis anglistika, itaalia keele ja sünkroontõlke alal ning on tõlkinud, jah, päris palju.
Kas Koit Toome peaosas oli teie kui lavastaja valik või oli see Endla ette antud?
Näitlejaid tahaks ikka ise valida ja selles osas kaasa rääkida. See oli ühiselt läbi mõeldud. Valikuid oleks olnud veel, aga Koit on praegu kõige poistebändilikum.
Peale Toome toob popmuusikal Endlasse teisigi külalistegijaid: Riina Degtjarenko kunstnikuna Eesti Draamateatrist, Märt Agu koreograafi ja Toomas Volli lauluõpetajana.
Riina Degtjarenkoga olen kokku puutunud väga palju juba alates aastast 2003. Ta on Emajõe Suveteatris olnud kunstnik etendustel „Nipernaadi“ ja „Mustlaslaager läheb taevasse“. Oleme teinud koos Linnahallis „Grease’i“ 2004 ja „High School Musicali“ 2010 nukuteatri all, „Pipi Pikksuka“ 2011 Estonias.
Nukuteatris olen teinud temaga veel „Kunksmoori“ 2003 ja „Nukitsamehe“ 2004. Arvan, et meil on juba kümmekond tööd koos tehtud, nendest kolm on muusikalid.
See on küll hüpotees, aga kui Endla teatri poisid oma lood nüüd kõik ilusasti selgeks saavad, võiks sellest ju nii, nagu on Tartus Kaunimate Aastate Vennaskond, Pärnuski üks teatribänd välja kujuneda?
Jaa, absoluutselt. See sõltub sellest, kuidas publik nad vastu võtab. Lavastust „Kaunimad aastad Su elus“ mängisime 1993-1998 viis aastat ja 125 korda, pärast jäimegi neid laule laulma.
Kui see asi (“Boyband” – A. J.) osutub võimsaks, siis loomulikult. Need laulunumbrid on ju selged pärastki, kui tükk on maha kantud.
Selliseid ansambleid on Pärnus ennegi olnud: Kuldne Trio, Feliks Kark ja kes siin kõik veel laulavad. Aga siin on Koit Toomel oma sõna öelda, kas tal on aega.
ETV saate „Ringvaade“ videoklipis möönsid poistebändi kehastavad Endla näitlejad ja Toome, et neile on muusikalis kõlavad Backstreet Boysi, Take Thati ja teiste maailmakuulsate poistebändide hitid ehe mälestus nende endi teismeea diskol käimise ajast.
Olete ise mõnevõrra vanemast põlvkonnast. Millega teile too poistebändide hiilgeaeg seostub?
Siis, kui poistebändid hakkasid tulema, olin mina juba paadunud rokkar.
Oleme ausad, sellised poistebändid on mõeldud rohkem tüdrukutele. Sulgudes: väga noortele tüdrukutele. Selles vanuses mees ei olnud see põhiline sihtgrupp. Aga loomulikult tean kõiki neid laule.
Teie elu on olnud kirju nagu liblikal. Olete koolipoisist saati mänginud pilli ja laulnud ansamblites, õppinud Tartu ülikoolis majandust ja lõpetanud lavakunstikateedri, olnud Vanemuise näitleja ja lavastaja, 1996. aastal Eesti esimese iseseisva suveteatri Emajõe Suveteater asutaja ja juht ning jõudnud ühes „Limpa ja mereröövlitega“ suveteatri tegemistega Tartust Viimsisse.
Olete vedanud kunstilise juhina Eesti nukuteatrit, teinud muusikale. Kuidas te nii palju jõuate?
Kuidas ma seda kõike olen jõudnud … Eks noorpõlves oli jõudu ja energiat. Siis oli mul deviis, et kes teeb, see jõuab. Ja tõesti sai tehtud, aga sai tehtud nii palju, et nüüd valin väga hoolikalt ega rapsi enam.
Praegu olen „Boybandiga“ rakkes ja on mõni etendus Tartus, kus „Viimast tangot“ teen. Aga märtsikuus on mul kokku umbes 15 kontserti.
Koit Toome ütles, et temal on tippajal 35, nii et ma jään temast maha. See lohutab: sa tead, et see on võimalik.
Kui suhtud teadlikult sellesse ja oskad energiat jaotada, on see võimalik, aga jah, tõesti, ansamblist lavakooli ja lavakoolist näitlejaks, sealt edasi dramatiseerijaks, lavastajaks, kirjutajaks, teatri loojaks ja kunstiliseks juhiks ... Olen natuke kärsitu ja mulle meeldib proovida kogu aeg uusi asju.
Kui helistas Aivar Mäe möödunud aastal ja kutsus mind Estoniasse „Pipit“ tegema, tuli minu „jaa“ väga ruttu ainult sellepärast, et mõtlesin: elus võiks Estonias korra ühe tüki teha ja vaadata, kuidas ma hakkama saan selle reeglistikuga, mis on seal.
Ja siin Endlas samamoodi. Mulle pakub huvi hüpata vette kohtades, kus ma pole seda varem teinud. Selline rutiinipelglik ma kord juba olen. Adrenaliini, põnevust ja huvi tekitavad uued situatsioonid ja uued inimesed.
Üks selliseid vettehüppeid oli aasta-paar tagasi „Orpheus põrgus“, kus teil tuli nelja prooviga selgeks õppida Vanemuises viie päeva pärast esietendunud opereti peaosalise roll, sest algselt nimiosa kehastama pidanud Urmas Põldma vigastas „Silva“ esietendusel tõsiselt oma jalga. Pärast jäitegi seda mängima.
See oli huvitav vettehüpe selles mõttes, et nimiosa Orpheus ja tenoripartii. Ma ei ole tenor. Aga minul oli vahva ja see Marko Matvere lavastus oli minu arvates väga vahva. Publik kahjuks ei mõistnud seda, aga seda teha oli küll tore.
Olen kahes ooperis mänginud, sealjuures kunagi Vanemuises „Maskeraadis“. Olin seal kloun või tola, kes läbi kogu etenduse vedas tükki ja tal oli paar aariat, mis olid päris keerulised.
Aga muusikalides olen laulnud varemgi: „Mees La Manchast“, „Oliver“, „Pagariproua“ Vanemuises.
Ja see kõik on tulnud puhtalt andest, laulmist ei ole te spetsiaalselt õppinud?
Ei ole jah. Ma ei tunne nooti.
Kui palju jõuate ise teatrijuhtimise ja lavastamise kõrvalt näidelda?
Arvan, et jõuaksin, aga kõik ilmselt vaatavad kõrvalt, et see mees küll ei jõua. Mind on kutsutud küll, aga ma tõesti ei ole jõudnud. On piisavalt oldud juba laval.
Praegugi on iga kuu kolm-neli-viis ja märtsis lausa mituteist esinemist Kaunimate Aastate Vennaskonnaga. Kontsert-etendus on improvisatsioonilisem, aga ikkagi näitlejameisterlikkust eeldav.
Pallase etenduses Tartus on Kaunimate Aastate Vennaskonnal kandev roll, mängite seal koosseisus Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, teie, Indrek Kalda ja Toomas Lunge ning Ann Kuut Saksa tangosid.
Seal mängin põhiliselt trummi ja laulan.
Mis pille mängite?
Mandoliini, kitarri, suupilli, löökriistu ja muid väikseid vidinaid veel. Õigemini ma loon mulje, et mängin, ja publik plaksutab.
Mis Emajõe ja Viimsi Suveteatris teoksil on?
Viimsis olen suveteatrit teinud kolm aastat ja Emajõega läheb kuueteistkümnes. Plaan oli ka Otepääle teha, aga majandusolud on läinud päris kitsaks, nii et sel suvel maandun vist ainult Tartus etendustega.
„Dracula“ on üks asi, mis tuleb sealsamas Athena keskuses augustis välja. Kivastik kirjutas ja Komissarov lavastab. Ain Mäeots mõtleb teha suvel toomkiriku varemetes Girardot’ „Undiini“, mis räägib näkineiu ja noore rüütli armastusest. Ta ei ole veel lõplikku sõna öelnud.
Aga Viimsi koha pealt ma ei lubaks praegu midagi. Ajad on kitsad ja võlgu ei taha jääda.
Üks roll on teil veel: Laur „Õnne 13s“.
On. See tiksub harva, aga väga tore on seal käia. See on nagu väike klubi, mis saab aeg-ajalt kokku. Varsti saab vist kakskümmend aastat juba täis.
Ka Kaunimate Aastate Vennaskond saab tuleval aastal 20. Olete jätkuvalt elujõulised?
Jah, oleme.
Seal lööb kaasa osa Justamendi liikmeid, side algusaegadega Tartu koolipäevilt on püsinud?
Indrek Kalda ja Toomas Lunge on Justamendist, ühtlasi Lindpriidest. Meil on väga palju tööd. Mõtlen välja igasuguseid veidraid asju nagu seesama „Viimane tango“ ja naistepäevakontserdi tuur, millega tuleme 5. märtsil Pärnussegi.
Naistepäevatuuri teeme viiendat ja viimast korda, laulame viiel aastal esitatud parimaid palasid.
Järgmisel aastal on „Kaunimad aastad Su elus kakskümmend aastat hiljem“, sellega saame kunagise vana etenduse ellu äratada ja taas ainult Kulno Süvalepa laule laulda.
Kas olete leidnud aega Pärnus uidata?
Olen käinud Selveris ja Konsumis, Kaubamajakas ja Port Arturis, igal pool on olnud midagi vaja.
Praegu käib hästi intensiivne töö. Kaks proovi on päevas ja kahe proovi vahel on miljon asja vaja teha, selle asemel et korraks pikali visata. Kui oled hommikul kella seitsmest hakanud sõitma ja istunud roolis 160 kilomeetrit, siis väga ei kipu veel kuhugi tuiama.
Hästi mõnus on küll siin Pärnus ja Endlas on väga toredad inimesed. Siin on justkui aega ja on rahulik, võrreldes Estonia ja Vanemuisega, kus on iga minut läbi kaalutud ja kiputakse ülimaksimaalset võtma. Siin on ideaalsed tingimused.
Boyband
Muusikatööstuse telgitaguseid avav muusikal keskendub ühe maailmalavadele tüdrukuid hullutama ja edetabelite tippu pürgiva poistebändi kujunemisele.
Bändi nimega Freedom esilauljana astub üles Koit Toome. Ülejäänud bändiliikmeid kehastavad Endla näitlejad Sten Karpov, Priit Loog, Bert Raudsep ja Tambet Seling.
Teistes osades astuvad üles Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Ahti Puudersell, Kaili Viidas ja Liis Laigna.
Andmed: Endla