Reede varahommikul lahkus meie seast Vändra maadlusklubi Suure Karu Pojad asutaja ja pikaaegne treener Karl Pajumäe (4. oktoober 1941 – 11. juuni 2021).
In memoriam Karl Pajumäe
Pajumäe teene oli tulemusrikas ja kauaaegne töö noorte treenimisel ja kasvatamisel. Ta alustas Vändras maadlustreenerina 1965. aastal ja tegi seda 2016. aasta kevadeni. Viimased viis aastat on Pajumäe elutöö ehk maadlusklubi eestvedamisega jätkanud tema õpilased Mario ja Helary Mägisalu. Vendade kõrval juhendas ta näiteks Harri Timbergi, Meelis Mäekallet ja Alo Toomi.
“On olnud au üle võtta selliselt treenerilt elutöö ja jätkata seda teed, mis ta rajanud on. Karl jõudis ära näha ka oma õpilaste EMilt võidetud medalid. Karl oli see, kes sisendas meisse teotahet ja ettevõtlikkust, et kõik, mis ette võtta, peab saama tehtud. Ei ole varianti, et ei saa. Hoiame Karli tehtud tööd au sees ja proovime jätkata vähemalt sama edukalt,” kinnitas Suure Karu Poegade treener Mario Mägisalu.
Eesti maadlusliit valis Pajumäe 2003. aastal parimaks kadettide ja 2006. aastal parimaks juunioride treeneriks Kreeka-Rooma maadluses. Eesti kultuurkapitali Pärnumaa eksperdigrupp tunnustas 2004. aastal Pajumäed kui spordivaldkonna edendajat. 2010. aastal tunnustas Vändra alev Pajumäed alevi kõrgeima autasuga Vändra Tungal. 2016. aastal pälvis maadlustreener Vändra valla aastate teo tunnustuse.
“Me istusime trennis mati peal maas ja jutustasime ning Karl lausus: “Ka see, mis me hetkel teeme, on treening!” Ta lood olid niivõrd motiveerivad, et sa ei suutnud enam maas istuda, vaid tahtsid kohe hakata trenni tegema,” meenutas Vändra klubi esimaadleja ja Euroopa meistrivõistluste hõbemedalist Helary Mägisalu oma esimest juhendajat.
Pajumäe oli kolme lapse isa, viie lapse vanaisa ja kolme lapse vanavanaisa. “Vanaisa eeskujul asutasin 2014. aastal oma kodulinnas Sauel spordiklubi – olen vist ka tahtnud olla natukene selline tema moodi kangelane oma kodukohas. Kogenud omal nahal, kui raske on millegi uue alustamine ja samas jätkuv tegutsemine, on mul tõesti ääretult hea meel, et vanaisa elutöö elab tänu tema õpilastele edasi,” rääkis teeneka treeneri lapselaps Nils Joonas Põldme.
“Igast poisist ei tule maadlejat, aga igast poisist peab saama mees. Maadlus teeb poisid tugevaks ja edasi on neid lihtsam treenida ükskõik millisel spordialal,” on Karl Pajumäe öelnud.
Puhka rahus!
Avaldame 2012. aasta septembris Enn Halliku sulest ilmunud loo Karl Pajumäest.
Karl Pajumäe viskab poisse vanuigigi
Alo Toomi kunagine treener Karl Pajumäe on juba 70, aga treenib ikka Vändras poisse ja maadleb nendega mis müriseb.
“Mida rohkem nendega siin pusklen, seda paremini, lausa noore poisikesena ennast tunnen,” kinnitab Pajumäe. “Varem olid meil tingimused väga kehvad, nüüd harjutame vallamajas, aga matte on ikkagi juurde vaja.”
Alo Toomi nägi Pajumäe Vändras poe ees enne, kui maadleja Kesk-Aasiasse sõitis.
“Alo Toom ja Raul Kiveste on mõlemad 1986. aasta poisid. Trennis surus Alo ikka Rauli, kelle tehnika parem, vastu seina, et oma ülekaal jõus maksma panna,” meenutas Pajumäe. “Raul teinuks ka edasi, aga ükskord Kohtla-Järvel, kui ta vastast seljaga võitis, kuulutasid kohtunikud ta kaotajaks ja väga hea tehnikaga poiss, üks väheseid, muide, kes mind üle vedada suutis, riputas trikoo hoobilt varna.”
Toom läks Vändrast TSIKi, aga visati peale Eesti juunioride meistriks tulemist spordiintrist välja.
“Jõi pudeli õlut, ausa poisina tunnistas üles ja visati teistele hirmuks TSIKist välja,” mäletas Pajumäe. “Käisin siis Vändrast aasta otsa temaga iga päev Paikusel treenimas. Siis võeti ta TSIKi tagasi.”
Pajumäe kiidab Toomi tehnikat – ristvööd viskavat ta hästi, käsivarrepöörded olevat selged, firmavõte olevat Toomil aga nupuheide. Ometi ei pea Karl Pajumäe Alo Toomi sugugi oma kõige andekamaks õpilaseks.
“Hindan väga Harri Timbergi, temas oli lausa olümpiavõitja materjali,” rääkis Pajumäe. “Ja Tanel Peeren, nüüd Ameerikas elav NSV Liidu juunioride pronks, oli andekas poiss.”
1966. aastast Vändras maadlemist õpetav Pajumäe pulbitseb energiast tänaseni, vaatamata sellele, et alevis jalgrattatreenerid tõsist konkurentsi pakuvad ja ehk peavalugi teevad.
“Mis salata, olid ju vennad Taaramäed minu omad, Schultzid samuti, enne kui rattatrenn nad ära võttis,” nendib staažikas ja edukas maadlusõpetaja.