Ando Palginõmm: Pärnus töötab enamik treenereid südamega, põledes, ja enda seest tuleva sunniga.

Foto: PP

Pärnu spordi üks suurkujusid, hiljuti Eesti kultuurkapitali elutööpreemia saanud kergejõustikuõpetaja Ando Palginõmm ütleb, et tema edu võti on pidev vedamine huvitavate ja andekate õpilastega.

Soliidses eas, aga ikka noorusliku rühi ja silmavaatega Palginõmm räägib, et maailma parandamisest on ta loobunud ja võtab tööd aasta kaupa, kuid esialgu spordikoolist praeguste “huvitavate tegelaste” juurest kusagile öövahiks minna ei kavatse.

Tulite Pärnusse kehalise kasvatuse õpetajaks 50 aastat tagasi. Milliste unistustega? On need täitunud?

Pärnust, kuhu mind ülikoolist suunati, ei teadnud ma palju. Polnud siin ketastki heitnud, sest Kalevi staadion oli järjekordselt rivist väljas.

1. keskkoolis tulid lapsed mu unistustega kohe kaasa ja meil hakkas hästi minema – olime ENSV koolide sotsialistlikus võistluses peagi Tallinna 2. keskkooli järel teised.

Ülikooli lõpetasin küll sportmängude erialal, aga praeguse Hansagümnaasiumi väikeses ja libedaks vahatatud saalis pallimängudest suurt välja ei tulnud. Spordikooli direktor Ervin Vilepill pakkus mulle siis kergejõustiku kohakaaslust. Esimeses grupis, mis pärast Tõnis Luku kätte läks, olid näiteks hilisem mitmevõistleja Mihkel Lembit ja vasaramees Toivo Martšenkov.

Kas kehaline kasvatus koolides on nüüdseks muutunud? On teiseks saanud koolide baasid ja võimalused, õpetamise metoodika, õpetajate tase ja tahtmine, lapsed?

Et lapsed muutunud oleksid, ma küll aru ei saa, mina näen, et nad on endiselt toredad. Küll on hoovisport asendunud virtuaalmängudega internetis.

Vanasti olid koolis kindlad programmid: esimene ja neljas veerand möödus õues ja peamiselt kergejõustikuga, teine veerand sees pallimänguga, kolmas jälle väljas suusatades-uisutades. Nüüd ei suusatata koolides vist juba 20 aastat.

Korralikke võimlaid Pärnus koolidel polnud, parim ja suurim oli Koidula kooli püssirohukelder. Aga septembris olid kõik õpetajad agarad lapsi trennidesse suunama. Praegu seda enam ei tehta. Nagu on vähe kehakooli andvat põrandavõimlemistki.

Õpetajaid on igasuguseid. Ka niisuguseid, kes ise põlevad, töötavad südametunnistusega.

Kumb on teie arvates olulisem, kas kehakultuur või sport, harrastus või saavutus?

Ilma innustavana toimiva tiputa poleks massisporti, harrastajad joonduvad ju majakate järele. Sport on nagu hea narkootikum, noorena treeninu jääb eluks ajaks sõltuvusse.

Vanasti tulid sporditipud tänava- või maaspordist. Kas nüüd on need kasvulavad kadunud, ja kuna suured linnad, eelkõige Tallinn, ei tooda midagi, seisame tühiku ees?

Meil Tapal olid hästi toredad õpetajad, näiteks hiljem Pärnus pisi-pedas töötanud Henn Sepp ja Endel Lukas. Fanatism oli selline, et linna võrkpallimeeskonna trenn kestis kaks korda nädalas õhtul 11st üheni öösel. Siis hakkasid Tamsalu mehed veel villisega koju sõitma.

Mulle on maatöö andnud hea tervise, näen ka oma maapoistest õpilaste pealt, et nad linnemeestest rohkem õues tegutsevad. Eks linnas, Tallinnas eriti, ole ju ahvatlusi rohkem.

Tühikut ma siiski ei karda. Näen, et maakoolides on „TV 10 olümpiastarti“ endiselt populaarne, rõõmustan Šadeikode ja Mägide ehk teise või kolmanda põlvkonna kergejõustiklaste edu üle. Tore on vaadata, kuidas terviseteadlikud vanemad lapsi spordiradadele kaasa võtavad. On muidugi neidki, kes lapse autoga trenni toovad ja trennist otse arvuti taha viivad.

Eestis on 300 kergejõustikutreenerit, kui igaüks annaks ühe tipu, poleks neid kusagile panna.

Ise alustasite te TRÜs Aleksander Rünga juures võrkpallurina, aga saavutasite rohkem heitjana. Kas 46.93 kettaheites oli teie võimete lagi?

Võrkpallis tulin Eesti ja Balti üliõpilaste meistriks, aga sain ka õlavigastuse. Ketast õppisin päris omal käel heitma, oma tehnikat paika ei saanudki. Teadnuks ma nooruses kettaheitest nii palju kui praegu ...

Teil läheb kergejõustikutreenerina 47. aasta. Olete Helju Suti, Mihkel Leppiku ja Johannes Noormäe kõrval üks Pärnu spordi talasid. Mis annab jõudu jätkuvalt särada?

Mitte ainult Sutt, Leppik ja Noormägi, Pärnus on palju südamega töötavaid treenereid. Näiteks ujumistreenerid, kergejõustikus Eva Kuningas ja tõusuteel Romet Mihkels.

Mul on praegu üks lootust andev kettapoiss ja veelgi huvitavaid tegelasi, noorte hulgas olles unustad passi vaatamise ära.

Ma ei tunne end mingi fossiili ehk jäänukina, ei pea end ka mingiks guruks, kes kõiki õpetada võiks.

Kes olid teie esimesed tublimad õpilased?

1965. aastal hakatatud spordiklass õnnestus kohe, selles olid Jelena Rubljova ja Ülle Järvoja, sealt jõudis neli sportlast Eesti koondisse.

Esimene suurem rõõm ja pettumus oli keskmaajooksja Renate Kiir. Ta oli väga andekas, aga meelitati Liidu koondise laagris ära Kiievisse. Jüri Tamm võeti nii-öelda lisana kaasa, tal läks karjäär õnneks, Kiirel mitte.

Kas olete oma õpilaste medalid üle lugenud?

Noorte medaleid ei ole, täiskasvanute Eesti meistrivõistlustelt on toodud umbes 130 medalit. Täiskasvanute rahvuskoondisse on jõudnud 23 sportlast, Eesti kõigi aegade edetabeli 20 parema seas on eri kergejõustikualadel praegu 31 mu õpilast, 50 seas 74.

Medalid medaliteks, tähtsam on kogu eluks kujunev sõpruskond.

Kes on olnud andekamad?

On olnud ääretult huvitavat ja andekat rahvast. Osa on end realiseerinud, osa jäi avanemata omal, osa mingil muul süül.

Kahtlemata oli talent Gerd Kanter – kui mu juurde tuli, viskas ketast 36 meetrit, paari kuu pärast 46. Odaviskaja Moonika Aava oli väga andekas, aga jäi lõpuni avanemata. Renate Kiir, Ingrid Pulst, Rene Oruman, praegu Eleriin Haas … Oruman võinuks kaugemale jõuda, aga et ei jõudnud, pole tema süü.

Sihikindluse ja tööga jõudsid tippu Martin Vihmann, Henri Sool, Rain Kask, Rivar Tipp.

Üks eredamaid andeid oli Kristjan Reinaru, kes oma süül jäi avanemata. Ning muidugi vennad Armin ja Allan Toomra. Eriti Allan – ürgne anne, keda võrdleksin koguni Heino Lipuga.

Mu trennis on käinud korvpallur Kristjan Kangur, kulturismi maailmameister Taavi Kovit ja triatlonist Raimo Raudsepp. Naljatamisi ütlen, et mul on täiskomplekt tiitleid: Oruman tuli noorte, Kanter absoluutselt ja Roland Mändla veteranide maailmameistriks.

Mida hindate oma õpilastes kõige enam? Talenti, töötahet, mõistust?

Need kolm omadust peavad eksisteerima koos. Noorteklassis on tähtis, et õpilase silm säraks, edaspidi tuleb mõista, et teatud tööd või harjutused tuleb ära teha, ja tähtsaks muutub rutiinitaluvus.

Kas olete kunagi mõelnud, et võinuks minna mõnda teist teed kui sport? Mis teid veel huvitab?

Sport on mind kogu aeg haaranud. Noorena lugesin kõike, mis spordist kätte sain, õppisin ja täiendasin end. Näiteks 1968. aastal Moskvas õpitu varal olime meie Viiu Rebasega kõrgushüppe floppstiili Eestisse toojad.

Lugeda meeldib mulle väga nüüdki, eriti sõjaajaloolisi asju. Praegu higistan Churchilli kallal. Endiselt meeldivad mulle maatöö ja kalastamine, viimase tarvis soetasin endale koguni palkmaja ühte looduskaunisse kohta.

Kuidas hindate Pärnu spordielu?

Pärnu on alati olnud pallimängude ja sõudmise linn. Kergejõustikule soovinuks rohkem tunnustust, paraku teatakse meid väljaspool paremini kui kodus.

Üks põhjus on, et Pärnu Kalevi staadionil on 47 aasta jooksul tehtud vaid üks remont, viimane võistlus oli 1998. aastal ja meil on olnud terveid põlvkondi kergejõustiklasi, kes pole kodulinnas kordagi võistelnud.

15 aasta jooksul olen olnud kümnel koosolekul, kuulnud müstilistest investoritest, kes kohe-kohe staadioni teha aitavad, aga juhtunud pole peale lagunemise midagi.

Ma siiski loodan, sest usun endiselt, et korras Kalevi staadion tooks Pärnusse palju maksujõulist seltskonda.

Tore, et meil kergejõustikuhall on, aga jooksuringi, kurvide ja rõduta on see paraku vaid treeningpaik.

Koidula kooli staadion oli selle kärata valmis teinud direktor Eglonilt meeldiv üllatus. Kurb on aga, et kui omal ajal mahtusime Kalevi staadionile koos jalgpalliga kenasti ära, siis Koidula staadionil ketast heita ja oda visata me ei tohi.

Õnneks on Mihkel Lembit väga tubli ja tänu temale saame heita ning visata Niidupargi staadionil. Mis tähendab treenerile muidugi pidevat rändamist.

Kultuurkapitali elutööpreemia on järjekordne teieni jõudnud tunnustus. Olete rahul, et teie tööd on märgatud?

Ma ei saa aru, et teeksin midagi teisiti kui samuti põledes töötavad kolleegid. Ilmselt on mul lihtsalt heade ja huvitavate õpilastega vedanud.

Meenub näiteks üks võistlus, kus mul õpilaste koerustükkide tõttu magada ei lastud, aga järgmisel päeval jäi mul üle vaid tribüünil istuda ja võitude eest õnnitlusi vastu võtta. Minu omad on alati igas mõttes olnud tegijad.

Olen tänulik kõigile, kes mu tööd kõrgelt hinnanud, eriti aga õpilastele, kes mulle aastate jooksul palju rõõmu valmistanud. Ei oska tunnustusele vastata teisiti kui teadmisega, et pean neile, kes mulle andnud, veel vastu andma.

Ja tundub, et mul on – praegugi koputab veel viis-kuus õpilast Eesti koondise uksele.

Mida ootate elult järgmiseks?

Lähim eesmärk on kahtlemata, et Gerd Kanter Londonis olümpiakulda kaitseks. Usun, ta on nüüd kogenum ja selleks võimeline. Või siis medali tooks. Ja kui tal seegi ei peaks õnnestuma, on ta ikkagi palju teinud.

Endale soovin tervist, et saaks tööd nautida. Olen nüüd rahulik, mitte enam maailmaparandaja kui varem, ja soovitan kõigil mõelda positiivselt. Halamiseks puudub põhjus, elul pole häda midagi. Ma usun Eestisse ja kahetsen, et Vabadusristi kavalerist isal praegune Eesti napilt nägemata jäi.

CV

* Sündis 17.06.1939.

* Lõpetas 1958 Tapa 1. kk ja 1962 TRÜ kehakultuuriteaduskonna.

* 1962-76 Pärnu 1. kk kehalise kasvatuse õpetaja.

* 1965. aastast alates Pärnu spordikooli kergejõustikutreener.

* Kergejõustikuklubi Altius asutajaid ja eestvedajaid.

* Kuulsaim õpilane olümpiavõitja Gerd Kanter.

* Andnud rahvuskoondisse 23 kasvandikku.

* Eesti kultuurkapitali aastapreemia ja aasta õpetaja tiitel 2001.

* Pärnu linna vapimärk 2005.

* Valgetähe IV klassi teenetemärk 2006.