Valter Parve: “Läksin mina, läksin mina läbi külatänava...”

Pandeemia on praeguseks loodetavasti seljatatud ja nüüd võib  laule jälle täiel rinnal hõisata Foto: Mailiis Ollino

Pärnu Postimees oli nii lahke ja avaldas oma 1. aprilli numbris mu kirjutise „Vihalaulud põlu alla!“. Kuupäeva vaadates võiks ju arvata, et tegemist oli naljalooga, aga see ainult tundub nii. Otsustage ise: esimene tolles ärakeelatavate laulude reas oli „Meil aiaäärne tänavas”, kus ju muu hulgas juttu sellest, kuidas lille-rohuga mängiv lapseke peab kõik sinnapaika jätma ja vanataadi sundimisel ära magama minema. Euroopaliku lastekaitse seisukohalt on see täiesti lubamatu teguviis – ainult kohus võiks ennastjuhtiva lapse õigusi miskitpidi piirata.

Pärnu Postimees oli nii lahke ja avaldas oma 1. aprilli numbris mu kirjutise „Vihalaulud põlu alla!“. Kuupäeva vaadates võiks ju arvata, et tegemist oli naljalooga, aga see ainult tundub nii. Otsustage ise: esimene tolles ärakeelatavate laulude reas oli „Meil aiaäärne tänavas”, kus ju muu hulgas juttu sellest, kuidas lille-rohuga mängiv lapseke peab kõik sinnapaika jätma ja vanataadi sundimisel ära magama minema. Euroopaliku lastekaitse seisukohalt on see täiesti lubamatu teguviis – ainult kohus võiks ennastjuhtiva lapse õigusi miskitpidi piirata.

Ei eita, et meie rahva ärkamisaegses õhustikus võis sellel laulul teatud tähendus olla, aga jäägugi ta siis oma õigele kohale, see tähendab muuseumisse. Meie unustame ta ära!