Kohvikupidaja Anneli Koppel: Sa jääd ellu, kui oled valmis muutusteks

Sirle Matt
, reporter
Copy
Enne kui Anneli Koppel Lindi vanas koolimajas kohviku avas, seisis hoone mitu aastat tühjana. Kunagised klassiruumid said korda tänu headele sõpradele, kes ulatasid abikäe taldrikutäie supi eest.
Enne kui Anneli Koppel Lindi vanas koolimajas kohviku avas, seisis hoone mitu aastat tühjana. Kunagised klassiruumid said korda tänu headele sõpradele, kes ulatasid abikäe taldrikutäie supi eest. Foto: Urmas Luik

Rannaküla Lindi vana koolimaja seisis aastaid tühjana, aga sai läinud aastast uued asukad, kellest üks on kohalik Anneli Koppel oma Vana Kooli kohvikuga. Mullu 1. augustist, kui Koppel söögikoha uksed valla lõi, on maja kärtsu ja mürtsu täis. Sellist nädalavahetust, kui koolihoovis ei toimu mõnd üritust, annab otsida. Täna toimub seal, muide, Lindi rahva suvehaku aiapidu.

Anneli on särav ja rõõmsameelne, aga ise ütleb ta, et elu pole alati lill olnud. Üksikemana oli ta sunnitud üle kümne aasta eest asuma tööle üle lahe, et tasuda võlg, mille tõttu kodutalu äärepealt haamri alla läinuks. “Nägin võimalust, et saan kõik oma probleemid ära lahendada tänu Soomele,” ütleb ta.

End tabanud probleemidest ja leitud lahendustest kõneleb Anneli avameelselt. Ehk julgustab tema lugu samamoodi eluraskustesse sattunuid, et sellegipoolest on võimalik muremäed ületada ja unistused täide viia.

Kust tuli julgus teha kohvik 300 elanikuga külla?

Tahtsin koju tulla juba viimased kolm aastat. Aga ma ei leidnud endale sobivat väljundit, et siin leiba teenida. Ootasin õiget võimalust.

Oma kohvikust jooksis kinofilm silme ees juba päris kaua. Olen unes näinud, kuidas siin toimetan, juba kümneid aastati tagasi. Ühesõnaga, unistasin enda söögikohast, kus saan ise toimetada, olla oma aja peremees.

Tegin ettevalmistusi aastaid. Ma ju ostsin nõusid, korjasin mööblit kümme aastat. Kui siia tulin, oli kõik juba olemas. Ma ei teinud mingeid suuri kulutusi, et osta vanavaraäridest asju kokku.

Lapsed nimetasid mind hamstriks, manitsedes: “Ema, sa oled hull! Ema, miks sa korjad neid? Meil on liiga palju asju!” Ma ei osanud neile selgeks teha, et tean: neid läheb vaja. Nüüd nad saavad aru.

Enne kohvikut oli mul firma mitu aastat, valmistasin loodustooteid. Lapimaal käisin koolis, õppisin loodustoodete spetsialistiks. Olen teinud siirupeid, teesid, tinktuure, salve. Kuna see ettevõtmine oli paisunud nii suureks, ei saanud ma enam kellegi kööki rentida, mul oli vaja suuremat. Esialgu oligi plaan, et saan siia vanasse koolimajja oma köögi, lao, avan poe ja teen väikese kohviku. Aga näete nüüd, mis sellest väikesest kohvikust on tulnud! See on varsti juba nagu restoran.

Viimased aastad olite Soomes hommiksöögikokk.

Jah, olin hommikusöögikokk. Tegin ka kõike muud, mida oli vaja. Olin bufee-ettekandja, aitasin köögis torte teha pidudeks. Meie kliendid olid enamasti välismaalased. Suusahooajal ainult šveitslased ja prantslased. Kevadel käis soomlasi ka. Aga kuna koht oli kõrge hinnatasemega, siis tavaline soomlane löögile ei pääsenud. Käiski Soome koorekiht.

Enne seda olin kaheksa aastat koristuspealik Laplandi hotellides. Selle piirkonna kõikide hotellide, restoranide, suusakeskuste koristuspealik. Organiseerisin koristamise ja ise koristasin. Minu alluvuses töötas väga palju eri rahvuses inimesi, korraga oli seitse rahvust esindatud. Siis vahetasin ametit, tegin kannapöörde ja läksin naaberhotelli tööle.

Tagasi üles