Johanna Roos: Terve mõistus – mis see on?

Invakohtadele sätivad end ka täiesti terved inimesed. Foto: Arvo Meeks

Invakaart – tõend liikumis- või nägemispuudega inimesele või lihtsalt sinilillesinine kartong laisale ja isekale autojuhile? Kolmapäevane Postimees kirjutab: “Pooled invakaartide kasutajad osutusid terveteks inimesteks /.../, üks sõidukijuht kutsuti politseisse aru andma surnud inimese nimel oleva invakaardi kasutamise pärast.” Ent minu peas hakkab seepeale vasardama mõte: terve mõistus – mis see siis on? Igal juhul ei ole seda inimesel, kes arvab, et kuigi ta on terve, võib ta end ise pandud diagnoosiga mõnusalt invakohale sättida.

Või kas üldse on ise pandud diagnoos? Või lihtsalt paks rahakott, laiaks istutud tagumik, tibindus-matšondus? Või takistab neil Kaval-Antsudel hoopiski rumalus mõtlemast, et siniseks võõbatud ja ratastoolipildiga parkimiskoht ja isegi see, neile tähtsutetuna tunduv pappkaart on mõeldud inimesele, kes päriselt seda vajab?