Urmas Saard: Ärge jumalapärast heisake lippu lihtsalt kohustusest, mida tegelikult pole

Riigilipu heiskamine pole kohustus. Foto: Paul Poderat

Arutledes Eesti lipu ja lipupäeva üle, tõdeb Eesti lipu seltsi liige Enn Lüdig nördimusega (vt PP 19.06), et 4. juunil, mil Pärnu kui meie riigi sünnilinn pidanuks sinimustvalgeid tulvil olema, paraku nii polnud.

„Tahaks väga näha, kui palju heisatakse Eesti lippe võidupühal ja jaanipäeval, mis on kohus­tuslikud lipupäevad,” kirjutab Lüdig repliigi viimases lõigus. Kuid siinkohal austatud seltsi liige eksib hoolimata oma siirast soovist, et lipupäevadel peaks sinimustvalge lehvima kõikjal. Lugedes Eesti lipu seadust, ei leia me sõnagi säärasest kohus­tusest, küll aga õigusest.

Sageli räägitakse lipuheiskamise kohustusest, mis on pärand nõukogude režiimi ajast. Ikka elame käskude ja kohustuste ajastus ega suuda ennast vabaks lasta. Süümepiinata julgen öelda, et ärgu mitte keegi heisaku riigilippu mingist olematust kohustusest, sest läänemaailmast üle võetud üli­liberaalne hoiak, mis lipuseadusesse kirjutatud, ei kohusta tõepoolest millekski.