Sulelised lõõritavad ennastsalgavalt südapäevakuumuseski

Esimesed sammud kuuseokstel ja lennud puult puule olid värbkaku tibul küllaltki kohmakad, kuid nüüd lendab kakutibu osavalt kõrgel sanglepavõrades. Foto: Karl Adami

Lämbe ilmaga lõõtsuvad nii linnu­pojad kui inimesed. Mind on pannud aga imestama, et paljudel sulelistel on üle 30kraadises keskpäevakuumuses jaksu ennastsalgavalt laulda. See on otse­kui lõpuspurt, sest paljud lõpetavad tänavuseks hooajaks laulmise nädala pärast. Ööbikud ja paljud väike-kärbsenäpid on seda juba teinud. Seega on viimane aeg kuulata viimaseid kukkuvaid kägusid ja metsvinte.

Endiselt kostab koduaiast ja isegi paksust laanest linnupoegade toidumangumist. Pingsalt nõuavad vanematelt toitu värbkakutibud. Viimane kohev sulepall lahkus kaitsvast puuõõnest alles käesoleval nädalal. Esimesed sammud kuuseokstel ja lennud puult puule olid küllaltki kohmakad, kuid nüüd lendavad viis kakutibu osavalt kõrgel sanglepavõrades. Kummalisel kombel on kõik selle metsatuka tiivulised endiselt püünel, et ikka laulda. Ma võin oletada, et värbkaku isaslind käib jahil veidi kaugemal ja kodu ümbert ei murra, sest pisemad linnud toimivad hästi hoiatajana röövloomade ja -lindude eest.