Kolumn ⟩ Palun mõtleme enne ja siis teeme!

Pärnu keskväljaku ja Pika tänava avaliku ruumi arhitektuurivõistluse esimese preemia pälvinud töö “Uus-Pärnu” pakub Vaasa parki spordiväljakuid. Foto: J+xs OÜ

Pärnu keskväljaku ja Pika tänava avaliku ruumi arhitektuurivõistluse võidutöö “Uus-Pärnu” autorid pakuvad, et tulevikus võiksid Vaasa pargis laiuda spordiväljakud. Liivasel pinnal saaks mängida rannavollet, -tennist ja sulgpalli, talvisel ajal aga rajada sellelesamale liivale uisuväljaku. Kõvakatendiga alal saaks mängida tänavakorvpalli ja -hokitki, kuhugi tuleksid ka male- ja petangiväljakud, keskmikku ümbritseks soojendusjooksurada. Sportimisala ja Endla teatri esise ringikujulise Päikeseväljaku vahele ehitataks aga arusaamatu sein, mis eraldab need kaks ala üksteisest ja kaotab ära praeguse võimsa panoraamse vaate ajaloolisele Kesklinna sillale.

Ma saan aru võidutöö arhitektide mõttest tuua praegu vähekäidavasse Vaasa parki rohkem inimesi ja melu ning asendada teatriesine autoparkla inimestega. Aga enne tuleks üheksa korda mõelda ja endalt küsida: mis on see, millega kogukond suhestub ja mis jääb võõraks? Vastasel juhul loome uue Steineri aia, mis võib välja näha uus ja ilus, aga seisab ikka tühjalt ega täida loodetud funktsiooni.

Minu kodu aken avaneb Ülejõel linna mängu- ja spordiväljakule, mida ümbruskonna elanikud kasutavad väga aktiivselt, ainsad, mis nukralt mängijateta seisavad, on võrkpallipostid. Meie pere kolm liiget harrastavad aktiivselt rannavõrkpalli. Paljudele pärnakatele ja puhkajatele on see ülimõnus ajaviide, aga nad ei mängiks suviti palli kusagil mujal kui rannas. Ja randa on kesklinnast vaid kümne minuti tee.