Mati sai kaheksakümneselt kauaoodatud tütre

Foto: Andres G. Adamson

Mati kepp kopsib kuuldavalt hooldekodu koridori põrandal, võib-olla tuleb see sellest, et õnneliku näoga Matil jääb praegu energiat üle – lõpuks sai ta avalikult oma tütre isaks. Ainult tema ise teab, kui vaevaline oli see ootamine.

Kuu aja eest täitus Matil kaheksakümnes aastaring ja hooldekodus peeti väike pidu. Oli tort ja isegi šampanja. „Kallis Mati! Kuna sa oled üksik ja pole perekonda, siis luba, et kinnitame sulle – oleme siin kõik sinu pere,” õnnitles teda juhataja kõigi saalikogunenute käteplagina saatel. Mati naeratas, lõi klaase kokku ja mõtles: kui te vaid teaksite, et ma pole enam üksik …

Üleaedse armas naine

Kas neljakümnene noor mees mõtleb vanadusele, kui tervis käes ja käed tööd täis? Muidugi mitte. Väike maja aiaga ja ema-isaga ootasid nädalavahetusel maakoju. Nii kulgeski noore Mati ja lõpuks juba vanapoisist Mati eluke. Isa-ema küsisid lakkamatult, millal nad noorikut näha saavad, aga Matil polnud huvi end siduda.

Ühel nädalavahetusel aias muru niites märkas Mati üleaedse aias blondi naist. Tollel oli niisugune figuur nagu modellidel laval ja püüdis pilku.

Naine vaatas vilksamisi vastu, justkui oleks tundnud, et teda jälgitakse. Mati ei pööranud pilku ära, ei saanudki pöörata, sest üle aia kaes teda kauneim ja hapraim olevus, keda mees seni kohanud. Tundus, et naisele pakub Mati tummalt seismine rõõmu. Ta pani käed torusse suu juurde ja hõikas: „Kas muruniiduk on robot, et läheb ise edasi?”

Mati naeratas naisele sõbralikult ja lükkas niidukit edasi. „Kes see naine on?“ küsis ta õhtul isalt ja emalt. „Aa, Sigrid või? Naabrimees tõi nooriku majja … Issand, millal sina küll seda teed?“ ohkisid vanemad.

Mati, kes oma vanuses juba küllalt palju naisi oli kohanud, ei saanud ega saanud habrast ilmutust maakodu naabrite õues unustada. Iga nädalavahetus oli ootamist väärt, sest Sigrid talitas samuti pidevalt aias. Pilkudest jõuti jutuajamisteni. „Miks nii üksi, kas mees ei armasta aiatööd?“ küsis ta kord. „Armastab ikka,“ vastas naine ja oli avameelne.“ Tal on mingi haigus, ei saa eriti.“

Mati pakkus end appi muru niitma. Sigrid naeris ja lubas. Suvest hakkas sügis saama, Matil oli puhkus septembris. Kohtumised nädalalõppudel Sigridiga hoidsid mehe elevil. „Kiusatuse vastu saab vaid siis, kui kiusatusele järele anda,” meenutas ta tuttavate poissmeeste parooli. Ühel sulnil septembriõhtul juhtuski see, mis juhtuma määratud.

Sigrid oli seekord ise Mati endale appi kutsunud. Ta abikaasa oli arsti juurde läinud ja värava lahti jätnud – koer Pätu kasutas juhust ja laskis jalga. Mis muud kui otsima! Lähedal oli metsatukk ja arvata võis, et seal ta ongi. Varsti oligi klähvimist kuulda. „Küllap tuleb ise koju tagasi,” arvas Mati.

Nii lähedalt polnud ta veel Sigridile kunagi silma vaadanud. Paistis, et see vaatamine meeldis ka naisele ja mitte üksi vaatamine. Ta lagistas pisut edevalt naerda, kui mehe käed ümber kaela põimusid ja nad mõlemad pehmele rohule maandusid …

Sigridi rahu ehmatas Matit. Paistis, et see, mis selles rohus tegelikult juhtus, tundus naisele nii harilik. „Abielunaine ju,“ käis läbi pea. Sigridist sai julgem pool reidideks salapaika. Mati oli kõrvuni armunud. Nii hingeminevat puhkust polnud tal kunagi olnud.

Ärakasutatu rollis

Pärast puhkust hakkas mees taas nädalavahetusi ootama. Aga kuidas saada kokku nüüd – pole ju enam soe suvi. Mati kutsus Sigridit linna, kutsus korduvalt, aga naine ei tulnud. Ikka oli kas palju tegemist või mees haige. „Kas ta on sul kogu aeg haige?” küsis Mati kord. „Jah,“ vastas naine.

Kui Mati taas isa-ema juurde sõitis, kuulis neilt, et naabritel uudist – Sigrid ootab last ja haige isa olevat nii rõõmus. „Tal on ju vähk, niigi palju rõõmu ses ilmas,“ kommenteeris ema. Mati tundis, kuidas tal seest palavaks läks. Ah et laps!

Passis Mati mis passis, aga Sigridit õues näha tal ei õnnestunud. Oli see nüüd saatuse sõrm, kuid nad said kokku ja – külapoes. Sigrid oli näost ära ja ehmus hirmsasti, kui Matit nägi.

„Mis lapsejutt see on?” päris mees talt poe ees aru. Sigrid vaatas hirmunud linnu kombel ringi, vedas mehe maja nurga taha, hakkas nutma ja pihtis: „Mu mees on nii haige. Sureb varsti. Meil ei õnnestunud temaga last saada ja … See on tõesti sinu laps, aga kui ma sulle kallis olen, siis – ära kellelegi kõssa. Tahan, et mu mees usuks, et see on tõesti tema laps.”

Kodus ütles Mati emale ja isale, et hakkab kohe linna sõitma – tööga mõned probleemid. Tegelikult tundis ta, et peab kohe midagi tegema ja mõte: ära siit! oli parim ... Linnas otsis ta üles sõbrad ja ahvatles neid pidu panema.

Mati mõtted keerlesid öösel ja päeval temaga juhtunu ümber. Kes selle küll välja mõtles, et mehed kasutavad naisi ära!? Mati avastas: tõeliselt armunud mees on kõigeks võimeline. Aga ta tänas õnne, et mõtted, mis pähe tulid, ei saanud teoks. Küll plaanis ta koju sõita, beebipakk kaenlas, ja tõe jalule seada.

Elu ise segas vahele – Sigrid mattis oma mehe enne, kui lapsuke ilmavalgust nägi. Siis läks manala teele Matti isa ja mõni kuu hiljem ka ema. Mati üritas Sigridiga kontakti luua, aga iga kohtumine lõppes naise pisarate ja palvega: „Kui sa minust vähegi hoolid, las jääb kõik nii, nagu oli. Ämm ja äi saavad surmalaksu, kui tõde kuulevad.”

Matti oli nõutu. Mida ta peaks küll tegema?

Pikk ootamise aeg

Mati pidas silma peal, kuidas tema väike tütar, kes Sigridil sündis, kasvas. Tõsi, ta ei tohtinud millegagi märku anda, et väike Piia on tema laps, et tema on Piia õige isa. Ta oli seda Sigridile lubanud, samas polnud üldse kindel, et see ikka õige tegu on. Kui Piia sai kolmeseks, tegi Mati naisele ettepaneku: „Aga sa võiksid ju nüüd juba uuesti abielluda, minuga. Piial oleks isa.” Sigrid vaatas ehmunult Matit ja sosistas: „Aga tüdruk teab, et ta isa on surnud. Käime mõlemad isa haual lilli viimas.”

Matile muutus isakodu, kus ta käis, lisavalu allikaks. Ta pidi nägema üle surnuaiamüüri, kuidas tema väike tütar paneb lilled võõra mehe hauale. Ta pidi nägema, kuidas armastatud naine nutab selle mehe haual, kelle õnnelikuks tegemise nimel teda peteti … Ta pidi ära kannatama kõik naise tõrjuvad hoiakud. Ta pidi lausa sundima ennast uskuma, et naine ei armasta teda nii nagu tema naist, et naine armastas oma meest.

Kui Sigridi ämm ja äi ka surnuaiale kolisid, üritas Mati uuesti. „Kuule, Sigrid, meil ei ole ju enam mingeid takistusi. Aastaid on läinud, abiellume ja räägime Piiale, ta on juba neiueas.” Sigrid raputas pead: „Ei-ei, mida ta vaeseke võib tunda, kui saab teada, et olen talle kogu aeg valetanud.” Naine hakkas jälle nutma ja paluma – las olla, nagu on.

Kui Matil olid juba hallid juuksed ja pensionipõlvgi käes, müüs ta maha oma isakodu. Sigrid oli tema jaoks täiesti võimatu naine, kes ei saanud aru, et ta tahab isa olla. Ikka oli vaid üks vastus – mis arvaks küll Piia. Aga Mati armastas ainult Sigridit. Ja nii ta muudkui kuulas sõna, ootas ja lootis …

Ühel talvel murdis Mati jalaluu ja tegi ettevalmistusi hooldekodusse minekuks. Raha tal oli. Ta oli isegi Piia jaoks tallele pannud ja otsustanud: kui ta ei tohi oma eluajal tütrega kohtuda kui isa, siis pärandamist ei saa Sigrid ometi keelata.

Mati kaheksakümnendast sünnipäevast oli möödas kuu. Ühel päeval jooksis tema tuppa hooldekodutöötaja teatega: „Sind otsib kena noor naine.” Mati tundis, et süda jääb vist seisma. Uksel seisiski Piia, justkui ema suust kukkunud. Enne kui Mati end kepi toel püsti tõusma sundis, hakkas Piia kõnelema: „Ema saatis mind. Ta on kahepoolse kopsupõletikuga haiglas … Hoidis mul kätt, nuttis ja rääkis mõistu, et teil kahel, õigemini meil kolmel olla suur saladus. Aga ma aimasin ammu juba midagi ... Minu isa oli ju väga-väga haige …”

„Siis ma ei peagi midagi lisama,” ütles Mati kepile toetudes. „Ei pea,” raputas Piia pead. „Tere, isa!”