Praegusel ajal tasub sammud seada niidule või metsateele

Praegu võib kuivematel niitudel, teeservades ja isegi koduaedades kokku juhtuda meie rahvusliblika pääsusabaga. Foto: Karl Adami

Ööd hakkavad nüüd tasapisi pikemaks venima ja neid öölauljaid, kes seda hämarat aega helidega täidaks, on vähemaks jäänud. Tooni annavad pea juuli lõpuni siiski nii rukkiräägud, ritsiklinnud kui öösorridki, kuid aed-roolinnud ja teised hoolitsevad võsukeste eest.

Päevaselgi ajal kõlab linnuhääli juba nõnda vähe, et vahepeal varju jäänud väike- ja salu-lehelindude ning metsvintide laul kostab taas kenasti. Suvelinnud pole küll veel meilt lahkunud, kuid on siiski vaiksemad. Aga suvi ei koosne ju vaid linnulaulust. Uudistada tasub ka suviseid niite ja metsateede äärseid.

Pealiskaudse vaatluse järel võivad mõned niidud jätta rohelise kõrbe mulje, kuid ühel korralikul niidul, eriti mõnel puisniidul, on elurikkust rohkem, kui suudaks mitme aasta jooksul hoomata. Praegu kohtab õitsemas nii härgheinu, ristikuid, kellukaid, sekka käpalisi ning muid taimi, mis esmapilgul õiteiluga ei rabagi. Värvide pillerkaari keskel võib silmata askeldamas aga suuremaid ja pisemaid putukaid. Pole õiget suve liblikateta.