Heiko Leesment: Kes ja millal vajab nügimist?

Lamavad politseinikud. Foto on illustreeriv. Foto: Elin Hein

Hiljuti sattusin Pärnus olukorda, kus olin parkinud oma sõiduauto valesti. Ausalt, see ei olnud tahtlik tegu. Minu kõrval oli veel niisuguseid parkijaid, olin ise seal varem parkinud ja näinud pidevalt autosid selles kohas seismas. Seega ei kahelnud ma oma tegevuse sobivuses või seaduslikkuses. Pärast kõiki neid aastaid leidsin ühel kevadpäeval samas kohas oma auto tuuleklaasilt trahvikviitungi. Maksin trahvi ja leppisin tõsiasjaga, et olin kohalikust liikluskorraldusest valesti aru saanud. Enam pole ma sinna parkinud, kuid veel mitmel nädalal nägin valestiparkijatega toimuvat aktsiooni, mis olemuselt meenutas inimeste “terveks” trahvimist.

Oma kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritöös “Nügimine kui võimu ja valitsemise tehnoloogia” proovin selgitada võimu toimimist. Seda 20. sajandi ühe suurema ühiskonnateadlase Michel Foucault’ vaatenurgast, kelle põhiseisukoht on see, et inimeste ja võimu vaheline suhe on relatsiooniline. Hästi lihtsalt öeldes kohtleb võim meid täpselt nii, nagu me seda ise tellime, ja teisalt peegeldub rahva tegemistes võimu enda tellimus rahvalt.

Vabadus ja võim käivad käsikäes. Piiranguvastaseid meeleavaldajaid rünnanud korrakaitsjad on Foucault’ vaatenurgast just see politsei, mille oleme ise selle võimu subjektidena ellu kutsunud ja mida elus hoiame. Selle aktsepteeritavust kinnitab fakt, et keegi ei pea niisuguse käitumise pärast tagasi astuma. Eelmainitud valesti parkijate süsteemne “terveks” trahvimine on relatsioonilise võimusuhte väljendus, aga lokaalsel tasandil. Ometi on sellisel moel inimeste mõjutamisse kirjutatud üks suur viga, mida kohe selgitan.