Kuumus ja kuivus annavad loodusele sügisese ilme

Niidumasinate järel tammuvad sihikindlalt valge-toonekured, kel pesas näljased nokad ootamas. Foto: Karl Adami

Tuhisesin ratta seljas ühel heinakuu õhtul, mil päike võõpas ümbrust aina soojematesse toonidesse, tolmavat kruusateed pidi. Möödusin pisikesest raiesmikust ja hetkega tungis mu ninasõõrmetesse imalmagus ja väga vänge metsmaasikalõhn. Tõtt-öelda pole ma sellist hõngu mitte kunagi tundnud. Isegi kümne aasta eest, kui raiesmikud ja teeääred olid samaväärselt punaste maiustega täidetud. Praegu on nende mammude korjamiseks viimane aeg, sest leitsakus küpsevad marjad õige kähku.

Lõhnav raiesmik sundis mind peatuma ja nii mõnigi maasikas rändas suhu. Jõudeaeg ei veninud aga kuigi pikaks, sest mind ümbritsesid kümned hallikarva parmud. Sihikule võtsid nad kõige ebamugavamad kohad: alates kaelast ja kõrvatagustest ning lõpetades sõrmevahedega. Osa parme sai ihaldatud vere kätte ja ilmajäänud jälitasid mind veel pikalt.Tee viis mind kuivale rohuväljale, mida niidukiterad polnud veel jõudnud hekseldada. Soojad ja kuivad ilmad olid paljude taimede õitsemisaja väga lühikeseks kärpinud ja niigi kuiv niit nägi soojade ilmade järel veel kuivem ja näotum välja. Õitsejaid oli kulupruunide kõrte keskel vähe, kuid seda paremini hakkasid nad silma ning niidul toimetavate päevaliblikate järgmisi maandumispaiku oli samuti hõlpsam ette näha.

Kes on looduses veidi ringi liikunud, on küllap märganud, et mõnda paika oleks justkui septembrihõnguga kostitatud. Soe ja kuiv on peale kulupruunide kõrreliste võõbanud paljud kaselehed kollasteks. Mõnikord pole nii palju päikesekollaseid lehti isegi veel septembri keskpaigas. Ka noori haabu näib soe kimbutavat: paljud lehed on puul tõmbunud pruunikaks ja krõbisevaks.