“Kui Mihkel poleks olnud tipptreener, võinuks ta vabalt naljalugusid vesta”

Kaasteelised meenutavad kodulinnas 60 aastat sõudjaid treeninud Mihkel Leppikut hea huumorisoonega fanaatilise töömehena. Foto: Urmas Luik

Möödunud ööl läks 88aastaselt manala teed üle 60 aasta Eesti sõudmise edulukku panustanud Mihkel Leppik.

Kaasteelised meenutavad sõudespordi suurkuju hingelt ja sisult suure mehena, kel oli mõnus huumorisoon.

1932. aastal Tallinnas sündinud sõudespordi suurkuju kolis Pärnu 1940. aastal. Sõudetreenerina hakkas Pärnu linna ja maakonna vapimärgi kavaler tööle 1950. aastal toonases Spartakis, liikus üheksa aastat hiljem Kalevisse ning panustas aastatel 1991–2013 Pärnu sõudeklubis (1991. aastani Dünamo). Pensionile jäänud, jätkas ta aktiivselt mitme aasta jooksul noorsõudjate juhendamist ja sõudeinventari hooldamist. Leppik tuli sõudjana ise kuuel korral Eesti meistriks, ehitas Räämale kaks sõudeklubi, samuti toona ainulaadse sõudebasseini ja andis oma panuse möödunud aastal avatud sõudekeskuse rajamisse.

Süsteemse treeninguõpetuse arendamise ja rakendamisega kujunes suvepealinnast Leppiku juhtimisel nimekaim Eesti sõudekeskus: siin hakati korraldama tiitlivõistlusi ja spordilaagreid, ja mis veelgi olulisem, sõudesport jõudis rahvusvaheliselt tunnustatud tasemele. Leppiku teenekaim õpilane on Jüri Jaanson, kelle auhinnakappi kuuluvad hõbemedalid Ateena ja Pekingi olümpiamängudelt. Jaanson oli üks esimesi sportlasi, kes viis sinimustvalge maailmaareenile.

“Tänu temale sain sõudjaks suure algustähega, hingestatud tegijaks. Mihkel on Eesti sõudmise praegusele edule alusepanija, kelleta oleks palju puudu jäänud,” hindas suure meistri ja õpetaja panust Jaanson.