Ventiili Volga taksomeeter tiksub juba 18 aastat

1991. aasta valge Volgaga sõidab Peeter Saar taksot kuuendat aastat. Kui masin sel kevadel ülevaatusel läbi saab, venitab veel aastakese sõita ja siis läheb Eesti viimane Volga takso välja teenitud pensionile. Foto: Urmas Luik

Taksojuht Peeter Saar, hüüdnimega Ventiil, ja tema plafooniga Volga on üle Pärnu kuulus tandem, just nagu Michael Knight oma inimkeeli rääkiva imemasinaga Kit.

Tõsi, hellitusnime pole Saar neljarattalisele sõbrale kuulsa seriaalikangelase kombel pannud, ent kui valge Volga oskaks kõnelda nagu Kit, küll ta alles pajataks värvikaid mälestusi!

Saar, keda hüüti Ventiiliks juba koolipõlves, on Volga roolis Pärnu peal kärutanud 18 aastat, jõudnud selle aja jooksul kaks korda masinat vahetada ja jäänud truuks ühele automargile.

Talvisel ajal nagu praegu, mil Ventiili arvates suvepealinn on “täielik pommiauk”, vurab valge Volga koduvallast Arest Pärnusse sõita soovijaid passima ainult reedel ja laupäeval. Saar on öine taksist, päeviti ei liigu ta enam ammu. Põõnab hommikust õhtuni ja pistab nina välja, kui päike horisondi taha veereb.

Autojuhist lukkseppa ei saa

Sõitjate vähesuse mõttes tähendab tali muidugi näguripäevi. Suvel tuleb mõõn tasa teha ja siis udjab Volga seitse päeva nädalas. Õigemini ööd.

Jah, vahel alustab Volga tööd varem kui loojangul. Näiteks kui helistab mõni püsikunde ja tellib pikema otsa, on põhjust masinale hääled juba enne hämarikku sisse lükata.

Ehkki Ventiili 1991. aasta Volga peegli küljes lipendab Eesti Volga seltsi vimpel, pole mees ühingu liige. Volga margi usku aga on, kaljukindlalt.

Praeguse metallsuksuga teenindab Saar sõitjaid kuuendat aastat. Eelmise Volgaga liikus niisamuti kuus aastat, enne kui kolleeg läbi roostetas. Taksojuhi karjääri alustas Ventiil aga pärlmutriläikelise kirsipunase Soomest saadud Volgaga. Teise, valget tooni Volga ostis Mai tänavalt. Praegune vanker on eelmise Volga kaksikvend – sama värv ja väljalaskeaasta.

Enne taksol teenimist töötas Saar 15 aastat kalluri peal Pärnu autobaasis. Riigikorra vahetudes kiskus autobaasis kõik kiiva. “Pidi ainult hommikul kell kaheksa nägu näitama seal. Kainet nägu,” sõnab Ventiil surmtõsiselt.

Et “muud põld teha” ja lukksepaks elupõline autojuht ju üleöö ei hakka, saigi Ventiilist taksojuht.

Aga Peeter Saar pole kaugeltki sedasorti kutseline roolikeeraja, kes pedaalidel tallamise ja taksomeetri sisse lülitamisega piirduks. Ühel õigel sohvril peab olema kamaluga taksojuhi tarkust. Ja seda Saarel jagub, sest tal tuleb kogunisti psühholoog olla.

Öisel ajal ringi liikuja kogeb kõike, eks ole Ventiil ja tema Volgadki hulle seiku üle elanud. Kui ikka päris jamaks läheb, haarab mees kruvikeeraja järele. Nagu kord krooniaja alguses juhtus.

“Istusid autosse neli kiilakat. Üks ette, kolm taha. Tallinna kantpead, üks hullem kui teine,” jutustab Ventiil.

“Kroonil oli suur väärtus ja kaagid ei tahtnud mulle sõidu eest kogu summat maksta. Võtsin siis kurvikeeraja kätte ja läksin sellele paksule kiilakale, kes ees istus, järele. Ütlesin, et andku ülejäänud raha ka. Andiski. Umbes siukse raha jättis algul andmata, et pudel viina. See on suur raha ju.”

Volga, va raip, roostetab

Teenistuse mõttes olid 1990ndad praegusega võrreldes muidugi kuldaeg. Nüüdne masu lõi majanduslikult päris käpuli. Koguni nii kehvasti, et isegi püsiklientuur lakkas telefonile tiristamast.

Nimelt on Ventiilil 18 aastaga kujunenud välja omad stammkunded, kes peavad tema ausast hinnapoliitikast ja Volga nostalgiahõngust.

Võõra linna rahvaski leiab Volga hetkega moodsamate masinate rivist üles. Sestap Ventiil armsaks saanud automarki mõne muu neljarattalise vastu vahetada ei tihka. Siis ei saakski enam järjekorra vahelt minema!

Lojaalsus Volgale tähendab sedagi, et ühegi taksofirma plafooni alla Ventiili masinat ei võeta. Veneaegseid masinaid põlatakse ja nõnda on Saar pidanud 18 aastat füüsilisest isikust ettevõtjana hakkama saama. See tähendab, et ilma dispetšerpunkti “kiisude” kõnedeta.

Ventiili teada on tema valge Volga Eesti ainus Volga-takso. Omanik leiab, et selle automargi puhul on kõik hästi. Ainus tilk tõrva meepotis on asjaolu, et “masina kere, va raip, roostetab läbi kui Opel”. Korrosiooni nahka läksid Saare eelmised sõiduriistad, millest kumbki pidas taksona vastu kuus Eestimaa lumesoolast talve.

Praegune Volga on bensiinilt diislijoojaks ümber tehtud, et oleks ökonoomsem ja odavam üleval pidada. Kuid pakaseliste öödega loojangust koiduni mootorit töös hoides ja salongi soojendades juhtub vahel sedagi, et tuleb pika öö järel tühjade taskutega koju minna.

“Ta, rauakolakas, jahtub ju kohe maha, kui süüde välja keerata,” selgitab Saar.

Kaugeimad otsad on Pärnust võetud Sillamäele ja Jurmalasse. Iga-aastasi läbisõite pole Ventiil kokku arvestanud. Ütleb ausalt, et kui kogu aeg kaine oleks, tuleks numbrisumma vägev.

Mullu plaanis mai lõpust 15. septembrini päevagi vahele jätmata tööd teha, aga kolm nädalat enne seatud tähtaega ütles närv üles. “Väsisin ära, tuli kork lahti võtta,” lööb mees käega.

Ootaja aeg on pikk

Sohvri töö keerulisim osa pole ettearvamatud ja turtsakad kliendid, vaevalisim on hoopiski pikale venivaid ootamisi taluda. Igavust peletab Ventiil armatuuri külge kinnitatud tillukesest telerist sporti ja filme vaadates.

1990ndate esimesel poolel, kui mobiiltelefonid olid kullahinnaga ega olnud laiemalt kasutuses, passis Ventiili Volga ühes teistega kunagise Ringi tänava trükikoja juures.

Taksorivi jooksis Pika tänava otsani välja. “Alguses, kui kirsipunasega sõitsin, võtsid omad kliendid ikka vahelt välja. Aga kui valge masina sain, oli momendiga kõik kadunud. Jube kaua läks aega, enne kui harjuti.”

Otse loomulikult on kõik kolm Volgat vedanud suurtel kiirustel ja suurel hulgal kodumaiseid prominente.

Ventiili meenutusi kuulates tundub ajuti, et Volga oleks justkui kummist. Kord näiteks mahtusid pardale korvpalliässad Martin Müürsepp, Aivar Kuusmaa ja veel kolm.

Saar usub, et nostalgiavärina kõrval valitakse teda sõidutama seepärast, et ta inimestega suhelda armastab. Ei saa ju nii, et sõnakestki ei poeta ja sõidad kui tukunui.

Välismaalased noolivad teenekat Volgat muidugi eriti meelalt. Teevad pilti, istuvad huvi pärast sisse ja lasevad end sõidutada.

Sissetuleku mõttes olid parimad ajad 1990ndatel, mil Ventiili andmetel tegutses Pärnus kaheksa bordelli. Lõbusate naiste manu on ta nii väliskülalisi kui kohalikke kuulsusi vedanud. Kui Pärnus peeti mõnd juhtimiskonverentsi, hiivati hotellide eest armurõõmunäljased pikkades mantlites mehed peale ja viidi lipsu lõdvaks laskma.

Nimesid Saar ei nimeta, aga telerist olevat noid “sõitjad” ikka ja jälle näha. Seadusesilm on küll pordumajad kinni pannud, aga soomlased küsivad naisi siiamaani.

Põhjanaabreid vedades on soome keel aastatega Saarelegi külge hakanud. Koolis õppis ta aga saksa keelt.

Volgasse sattunud sakslasi tavatseb sohver vahel testida, hüüatades kätt ette sirutades “Heil, Hitler!”.

“Olen jah neile selliseid imeasju öelnud, et nad on vakka jäänud. Katsetan, mis inimesed nad on,” itsitab Saar.

Arve maksmisel käivad eestlased rahaga heldemalt ümber kui turistid, ent on erandeid.

“Sõitsin just kahe sakslasega. Arve oli 15 eurot. Andsid täpse raha, ei sentigi peale. Aga kui sõitsin Mirage’i juurest Strandi, andis soomlane kümneka ja ütles, et “raha tasa”, kuigi arve oli viis eurot.”

Ventiil on oma Volgaga sattunud filmilikku tagaajamisse. Ise pole kedagi jälitanud, küll on tulnud pageda.

“Oli nii, et naine ajas teise taksoga taga meest, kes minu taksos istus. Mees tahtis naistesse minna,” meenutab Saar.