ARVUSTUS ⟩ Inimese juurest jumala juurde ja tagasi

Kõigi tegelaste puhul on valitud varjamatu ja otsekohene, kohati robustnegi mängulaad, metsik ja valehäbita: tehakse sugu ja imetatakse, armutakse, tapeldakse, sünnitatakse ja surrakse. Pildil Ago Anderson, Triin Lepik, Nils Mattias Steinberg, Ott Raidmets. Foto: Priit Loog/Endla teater

Endla suvelavastust Pärnu Fortumi katlamajas tuli oodata terve aasta, enne kui esietenduseni jõuti: lugu on kaua küpsenud ja seda on lavastuse mastaapsuses ja vaatemängulisuses näha ja tunda. “Põrgupõhja uue Wanapagana” keskmes on usu ja uskmatuse ning õndsakssaamise küsimus – kuidas seda aga tänapäeval mõista, on ise- ja usuküsimus.

Pea iga stseen on lavastaja Kaili Viidasel detailideni tähendustatud, lugu kulgeb rütmistatult nagu regivärss ja võimsalt mängib kaasa katlamaja tööstuslik ruum kogu stsenograafiaga (kunstnik Arthur Arula): hämar ja madal musta laega ruum on selgelt kolmeks jagatud: Põrgupõhja talu tumedus vasakul, Antsu härrastemaja heledus paremal, keskel kõrgub jumala koda. Rõdu­rinnatis nende kohal on kui maa ja taeva piir, kuhu projitseerub Peetrus (Peeter Tammearu), seal tõusevad ja langevad ristid ning kiigub mütoloogiline Ilmalind (Karin Tammaru).