“Siis oli üksainus rõõm – et oli rahu. Muud ei, sest linn oli varemeis ja üldse kogu elu oli varemeis... Aga eks noored inimesed olid noored ja toanurka konutama jääda nad ka ei saanud. Ja need, kes ennegi olid rahvatantsuga tegelnud, tulid kokku ja hakkasid tantsima,” on Ebrok meenutanud 1944. aasta sügist, mil ta oli 23aastane ning temast sai teiste juhendaja. Tähtis ei olnud vilets ruum ega koht, kus harjutati. Tähtis oli entusiasm, millega inimesed noil rasketel aegadel ilu järele haarasid. Tants oli eneseväljenduseks kõige parem vahend.