Riik, kus ujumise eest tuleb maksta

Zilvermeeri järve ­ääres saab päevitada valgel liival. Foto: Erakogu

On pilvealune juulipäev, kui istun oma belg­lasest elukaaslase ­vanematega jõululauda. Meil on nimelt kombeks jõule pidada siis, kui kogu pere tuleb kokku. Reisiva elustiili tõttu ei juhtu see aga mitte alati jõululaupäeval. Ämm toob lauda kaks potti, milles mullitab tuline õli. Üsna pea saab igaüks midagi varda otsa ajada ning siis oma lihapalli või selle taimse vaste potti susata.

Eestlastele tuleb belglaste eluviisi puhul üllatusena tavaliselt kaks asja: nende ebatervislik söögilaud ja see, et järves ujumise eest peab maksma.

Tõepoolest, Belgia on ju tuntud šokolaadi- ja vahvlimaa. Šokolaadi süüakse jõulude ja lihavõtete ajal kilode kaupa ja toidupoodide riiulid on vahvlite all lookas.

Kuid kõige suuremat uhkust tunnevad nad siiski oma seest pehmete ja pealt krõbe­date friikartulite üle, mida siin süüakse igal reedel. Igas Belgia peres on fritüür. Selle kombe on rõõmuga üle võtnud ka immigrandid. Näiteks marokolanna mu keeletunnist rääkis, kuidas tema samuti igal reedel perele friikartuleid valmistab.